Magnus Pehrsson intervjuus Postimehele: statistika järgi olin Eesti seni edukaim peatreener

Magnus Pehrsson oli Eesti koondise peatreener aastatel 2014-2016. Foto: Eero Vabamägi

Veidi enam kui aasta tagasi pärast MM-valiksarja avamängus Bosnia ja Hergsegoviinalt saadud 0:5 kaotust Eesti jalgpallikoondise eesotsast vallandatud Magnus Pehrsson krooniti äsja Malmö FF klubiga Rootsi meistriks. Postimehele antud intervjuus nendib rootslane, et Eesti koondise käekäigul ta enam hoolega silma peal ei hoia, küll aga on tal hea meel, et mängijad nagu Mattias Käit ja Karol Mets on oma karjääris suuri edusamme teinud.

Magnus, milline lugu sul viimasest aastast jutustada on? Eestist lahkumise järel said kohe Rootsi tugevaima klubi etteotsa ja nüüd siis võitsid kõige krooniks ka veel tiitli.

Eks alati on pettumustvalmistav, kui üks tööprojekt poolikuks jääb, aga nagu tavaliselt, avanevad ühe ukse sulgudes uued. Ma olen ju Malmös sündinud, nii et see polnud mitte ainult rootslasena suurepärane võimalus asuda koduliiga parima klubi tüüri juurde, vaid põhjused olid ka isiklikud. Ja seda kõike vaid paar nädalat pärast Eestist lahkumist.

Kui nüüd hooajale tagasi vaadata, siis mõistagi läks kõik väga hästi. Pinge oli muidugi kõva, sest siin klubis eeldatakse, et sa võidad põhimõtteliselt kõik tiitlid. See oli mulle uus kogemus, aga olen seda kõike nautinud. Näitasime kogu aasta head ja stabiilset jalgpalli, aga viimasel kahel kuul viisime oma mängu uuele tasemele nii terava ründemängu kui ka hoolsa kaitsmisega. Tiitli võitmine on fantastiline tunne.

Kui suure üllatusena see sulle tuli, et klubi otsustas isegi pärast tiitliga lõppenud hooaega eelmise peatreeneri Allan Kuhni teenetest loobuda?

Muidugi ei oodanud ma seda, et nad tahavad peatreenerit vahetada. Aga nad võtsid minuga ühendust ja siis sain aru, et ilmselt muudatused tulevad. Juba päris varakult hakkas mulle tunduma, et saan selle töö – klubijuhtidega peetud vestlustes klappisid nende ootused ja minu ideed suurepäraselt. Pärast paari intervjuud panime allkirjad paberile ja järgnenud on juba suur töörügamine, aga ka väga head ajad.

Olles Eesti peatreener ütlesid tihti, et see aeg, mida sa saad mängijatega koondisepausil veeta, ei ole väga pikk ja on keeruline neile oma plaane kiiresti selgeks teha. Kas sa naudid praegu seda aega rohkem, kui saad peaaegu terve hooaja päevast päeva meeskonda oma käe järgi voolida?

Ma loodan, et minu ajast Eestis ei jäänud mulje, et ma kuidagi hädaldasin, vaid lihtsalt nentisin, et selline on rahvusmeeskonna peatreeneri töö.

Aga kui minu aeg koondise eesotsas otsa sai, siis ma tundsin, et tahan minna tagasi klubitreeneriks. Seda tõesti sel põhjusel: et evida võimalust jalgpallureid ja meeskonda arendada. Nii et jah, ma olen praegu väga-väga õnnelik ja rahul ning hea meelega teen seda tööd veel vähemalt paar aastat.

Tiitlivõiduga kaasnevad teatavad privileegid. Kui väga sa ootad, et järgmine Meistrite liiga hooaeg osutub Malmöle edukamaks kui eelmine? (Pehrssoni juhtimisel viigistati teises kvalifikatsiooniringis kodus Makedoonia klubi Skopje Vardariga 1:1 ning võõrsil kaotati 1:3 – V.V.)

Tänavune turniir oli mõistagi nii mulle kui meeskonnale suur pettumus. Olime piisavalt head, et Vardari vastu edeneda, aga pudenemisele pandi alus meie kodumängus – pidanuksime vähemalt kahe väravaga võitma, sest meil oli 27 pealelööki, hirmsalt võimalusi, aga lõpuks näitas tabloo 1:1. Teise mängu me kaotasime. Me ei kohtunud kehva meeskonnaga, aga me ise raiskasime edasipääsuvõimaluse ära.

Aga nüüd siis tõesti jälle – liigavõiduga kaasneb pääs Meistrite liiga kvalifikatsiooni. See on järgmine eesmärk – on ülioluline et järgmine hooaeg läheks meeskonnal paremini ja üritame mõistagi põhiturniirile jõuda.

Kas peatreenerina on see sinu jaoks nüüd kõige põnevam väljakutse, kui esimene kodune meistritiitel on käes?

Ma ei ütleks päris nii. Eks järgmise aastal üks peamisi eesmärke on jõuda Meistrite liigas taas põhiturniirile (viimati mängiti seal 2015 - V.V.), aga nii klubi kui ka minu enda põhimõte on, et kui eesmärke ritta seada, siis meistritiitel on alati esikohal. See ei tähenda mitte ainult seda, et järgmisel aastal oleks jälle võimalus eurosarjas kuhugi jõuda, aga tiitel on tiitel! Näiteks Meistrite või Euroopa liiga võitmine ei ole küll päris võimatu, aga väga-väga keeruline. Rootsi meistritiitel on aga igati püütav siht ja seetõttu on see ka prioriteet.

Kas see, et Malmö ei ole praegu Euroopa jalgpallis pildis, teeb ka sinu töö veidi lihtsamaks, sest tipptiimid ei hoia nii teravalt mängijatel silma peal ja koosseis püsib uue hooaja eel rohkem koos.

Kindlasti mitte. Muidugi suudab Malmö mängijaid enda juures hoida veidi kauem kui teised Rootsi klubid, sest meil on tugevad finantsid ja siht igal aastal mängida eurosarjas põhiturniiril, aga üldiselt on siin täpselt samasugune seis kui Eestis. Mängijaid luuratakse alati. Me kaotasime suvega neli meest ja ilmselt läheb talvel umbes samamoodi. Sellega tuleb lihtsalt leppida.

Aga räägime siis ka ühe teatud mängija lisandumise võimalusest. Terve jalgpallimaailm ilmselt teab, kes on Malmö FFi ajaloo kuulsaim mängija ning ta oli pikalt vigastatud ja klubita. Kas Zlatan Ibrahimovici tagasi koju toomisest on üldse juttu olnud?

(Naerab.) Mitte mulle teadaolevalt. See oleks muidugi täiesti imeline, aga vaevalt, et see juhtub. Mina olen peatreener, aga spordidirektoriks on klubi legend Daniel Andersson. Kui mingeid jutte oleks olnud, siis käiks see läbi tema. Aga ma ei usu, et Zlatan veel kunagi Malmö eest mängib.

Läheme siis juttudega Eesti juurde. Kui hoolega sa pärast lahkumist edasisel MM-valiksarjal silma peal hoidsid?

Ühtegi mängu ma täispikkuses näinud ei ole, ainult tipphetki ja väravaid. Aga ma olen Janno (Kivisild) ja ka Aivariga (Pohlak) olnud pidevas kontaktis ka pärast lepingu lõpetamist, nii et ma tean, mis on toimunud ja kuidas meeskond edasi arenes. Minu hinnangul oli väga edukas aasta nii mängupildi kui ka tulemuste poolest.

Pehrssonit mäletatakse Eestis kui treenerit, kelle all tulid suured kaotused ja ise ei löödud väga väravaid, aga tegelikult ehitasid sa ju Eestis üle korraliku taustsüsteemi. Kui palju sa praegustes paranenud tulemustes enda töö rolli näed?

Mina ei saa seda ju väga öelda. Näiteks Janno, Aivari või kellelegi kolmanda käest, kes on veel minuga koos töötanud, tuleks küsida, et kas minust jäi mingi pärand maha või mitte.

Statistika näitas ju, et ma olin (Eestis) senistest peatreeneritest kõige edukam, aga see oli mõistagi vaid statistika. (Pehrssoni käe all võitis Eesti koondis 11 mängu, viigistas 8 ja kaotas 14. Väravaid löödi 24 ka ise korjati puurist 37. Võrdluseks Tarmo Rüütli võitis 76 mängust 24, viigistas 15 ja kaotas 37 väravate vahega 73:120. Martin Reim on alustanud 6 võidu, 3 viigi ja 4 kaotusega. – V.V.)

Milline võiks olla Eesti koondise tulevik?

Kuna ma ju enam ei jälgi hoolega, kes, kus ja kui palju mängib, siis on keeruline midagi põhjapanevat ennustada. Mida ma saan öelda, on see, et praeguses meeskonnas on paljud mängijad, kes said minu käe all kirja alles oma esimesed matšid, aga nüüdseks on neist saanud palju küpsemad ja kogenud jalgpallurid. Nüüd on koosseisu tasakaal just vanuse ja kogemuse küsimuses muutunud väga heaks. Minu ajal olid mitmed mängijad veel liiga rohelised, aga nüüd on mehed nagu Mets, Baranov ja Antonov palju kogenumad. Käitki mängib nüüd. Kõik nad on koondises võtmemängijad ja ma ei näe põhjust, miks ei peaks asjad minema aina paremaks. Järgmiseks valiksarjas võiks minna praegusest etemalt.

Ja nende kogemuste pealt on mängijad ka klubides astunud uusi samme – näiteks Käit koputab Fulhamis esindusmeeskonna uksele ja Mets liikus Hollandi kõrgliigasse...

Seda on väga hea näha, et üha rohkem pallureist mängib välismaal ja mis veelgi olulisem, pääsevad ka väljakule. See oli ju samamoodi üks peamine murekoht, kui ma Eestisse tulin (et koondislased olid klubides pingipoisid – V.V.)

Viimane küsimus: kas Rootsi pääseb MMile?

Ma pean seda uskuma. Itaalia on selge favoriit, aga Rootsi koondise peatreener Janne Andersson on alates 2016 ametisse asumisest näidanud järjest väga häid tulemusi. Ta usub oma meeskonda ja seetõttu ma tõesti arvan, et Rootsi võib finaalturniirile jõuda, kuigi play-offis ollakse prognooside kohaselt nõrgem osapool.