:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
Irina Embrichi puudumisel Eesti epeenaiskonna ankrunaiseks tõusnud Julia Beljajeva tõdes pärast MK-etapi viiendat kohta Postimehele, et pelgas veidi suurenenud rolli. Äsja maailma esimõõgaks tõusnud Beljajeva närvid pandi koheselt ka proovile, kui veerandfinaalis alustas ta viimast minimatši Saksamaaga seisult 13:13.
Ankrunaise rolli saanud Beljajeva videointervjuus: esimene kord ongi alati pisut raske
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Alguses ma ikka püüdsin säilitada külma närvi, aga natuke vist vedasid mu närvid matši lõpus alt,» meenutab Beljajeva kohtumist, mis lõppes 21:26 kaotusega. «Ma ei näe siin midagi hullu. Võitlesin lõpuni, püüdsin anda endast parimat. Esimene kord ongi alati pisut raske. Olgu, me kaotasime, aga otsustasime, et vehkleme lõpuni.»
Beljajeva lisas, et närveeris veidi enne tänast naiskonnavõistlust. «Mul oli au lõpetada, see on minu jaoks väga suur kogemus. Eriti see viimane kohtumine (Eesti alistas olümpiapronksi Venemaa -toim) jätab väga suure mulje.»
Aastase pausi järel taas naiskonnaga liitunud Katrina Lehis tõdes, et viimast minimatši Saksamaaga oli vaadata veelgi hullem.
/nginx/o/2017/10/22/7239877t1hb740.jpg)
«Kui ise oled rajal, oled selle sees ning tead, et pead külma närvi säilitama. Kõrvalt vaadates on ilmselgelt selline tunne, et vahetevahel sõidab katus pealt ära. See oli väga pingeline matš,» sõnas ta. «Aga nii see elu on. Ükspäev oled vehklemises üleval tipus, järgmine päev kõik pea peal.