Kommentaar: Priit Vene missioon väärib kaotustelainest hoolimata kiidusõnu

Osaliselt piiratud eelarve tõttu on Priit Vene ehitanud Tartusse tänavu väga noore võistkonna, kelle mängus on kevadet silmas pidades palju rohkem arenguruumi kui näiteks Kalevil või Raplal. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Koduse klubikorvpalli huvitavaim sümbioos on moodustumas tänu uuele peatreenerile ja tema noortele jüngritele Tartu Ülikooli meeskonnast, kes alustab täna Balti liiga hooaega. Sellist olukorda, kus mõnes Eesti tippklubis noortele nii suurt rõhku oleks pandud, lähiminevikust ei mäletagi.

Neil päevil räägitakse Eestis mingisugusest uuest majandusbuumist. Sporditegelaste ja klubijuhtide sõnul kasvavad küll noormängijad ja kõiksugu kohustused, ent meeskondade eelarved küll mitte. Korvpalli kõrgliigas mängivatel võistkondadel on olnud tükk tegemist, et mulluse hooaja rahakotti säilitadagi. Ja samal ajal, kui suur osa meie edukatest ettevõtjatest hoiavad kultuuri ja spordi toetamisel pehmelt öeldes madalat profiili, on Euroopas mängijate turuhinnad selges kasvutrendis. Nagu ütleb Kalev/Cramo peatreener Alar Varrak - kui veel mõni aeg tagasi õnnestus Scott Machado ja Demonte Harperi suguseid mängijaid leida umbes 7000-eurose kuupalgaga, siis nüüd on see välistatud.

Lisaks rahale pole Eestis teatavasti lood kiita ka tasemel korvpalluritega. Parimas eas mehi (25-30) mängib välismaal mõni üksik ja neistki kuulub Euroopa tippliigas tegutsevate klubide hingekirja vaid vigastatud Siim-Sander Vene. Kodusel tšempionaadil on viimastel aastatel noorte mänguaeg küll selgelt suurenenud, ent ühes sellega on langenud ka liiga tase. 

Kaotused ei kajasta alati täit tõde

Tartu Ülikooli meeskond pole meie korvpallimaastikul mingi erand - nendegi konkurentsivõime Euroopa turul on näiteks kümne aasta taguse ajaga selgelt langenud. Ometi tekitab Tartu siinkirjutajas palju rohkem huvi kui mitmel eelneval hooajal, mil raha oli rohkem ja komplekteeritus parem.

Tartlaste uus loots, 53-aastane Priit Vene on saanud hooaja esimestel nädalal nii ajakirjanduses kui korvpallifoorumites omajagu kriitikat, sest neljas esimeses ametlikus mängus pole suudetud võiduarvet avada. Kui aga vaadata, kellega ja kuidas mängiti, pole põhjust Vene kallal väga nuriseda.

Suurt kala Euroopas selgelt alla miljoni euro jääva eelarvega ei püüa, seda on tartlased järjestikustel hooaegadel vana maailma nõrgemates eurosarjades tõestanud. Nii panigi Vene suvel paika uue sõjaplaani: klubisse jäid kaks kogenud eestlasest põhimeest (Janar Talts ja Tanel Sokk) ja kaks hea hinnaga rollimängijat (Kent-Kaarel Vene ja Kristen Meister), juurde toodi Kristjan Kitsing ning kolm nooremapoolset leegionäri. Ülejäänud augud pidid täitma aga oma noored.

Vene ja Meistri vigastuste tõttu ongi mitmed klubi Tartust pärit teismelised mängumehed saanud kohe hooaja alguses kõvasti vatti. Kordades suurema eelarvega Türgi tiimi Büyükcekmece vastu pääsesid väljakule nii Märt Rosenthal (18) kui Robin Kivi (18), ent veelgi harjumatum oli näha Eesti klubi eest eurosarjas platsile jooksmas vaid 16-aastast mängumeest, Hendrik Eelmäed. Tartu küll kaotas mõlemad mängud, ent ei jäänud mingil juhul häbisse. Pooliku koosseisuga püsiti lõpuhetkedeni mängus ka koduse liiga mulluste finalistide Rapla ja Kalev/Cramo vastu, kus sai oma esimesed minutid kirja Joonas Anton Jürgenstein (16).

On selge, et alla 20-aastased mängijad ei suuda kohe kanda põhiraskust (Luka Doncicit on Euroopas üks, reeglina saavad mängijad nii vaimselt kui füüsiliselt küpseks alles 20ndates) ning nende eksimuste tõttu võib Tartu saada veel nii mõnegi valusa kaotuse, ent uue peatreeneri visioon väärib kiidusõnu. Eesti korvpalli suure austajana on mul sügavalt suva, kes teenib meistriliigas tuleval kevadel kulla, hõbeda või pronksi. Küll aga läheb mulle väga korda, kui tänu Vlad Moldoveanu ja Branko Mirkovici vastu mängimisele veab Kivi, Rosenthal või Eelmäe suvel noortekoondise kaugele ning on järgmisel sügisel juba Tartu euromängudes regulaarne punktitooja. Tõsi, garantiisid spordis pole - Vene töö tulemuslikkusest annab aru vaid aeg.