Premier League võib olla maailma kõige atraktiivsem vutiliiga, kuid koondise tasemel on jalgpalli sünnimaad tabanud juba enam kui pool sajandit üks pettumus teise järel. Pärast 1966. kodusel MM-finaalturniiril saadud esikohta pole Inglismaa koondis võitnud tuhkagi.
Kas maailma jalgpallis koidab tõesti Inglismaa valitsusaeg?
Kas varsti võib see kõik muutuda? Inglismaal on igatahes vastav optimismilaine üha hoogu kogumas ja selle kõige taga peituvad nende noorte uhked võidud. 2017. aastal erinevate koondiste saavutatust saab kokku igatahes uhke nimekirja:
- U21 EMi poolfinalistid
- U20 maailmameistrid
- U20 Touloni tippturniiri võitjad
- U19 Euroopa meistrid
- U17 EM-hõbedad
- U17 MMi finalistid
Sealjuures on viimane turniir alles käimas – finaalis kohtuvad inglased Hispaaniaga, kellele EMi kullamatšis penaltiseerias alla vannuti.
Kas siit algab Inglismaa jalgpalli uus õitseng ka täiskasvanute seas? Märgid võivad ju ilusad olla, aga peamine küsimus on jätkuvalt, kuidas noor talent küpseks jalgpalluriks kasvatada. Suurim probleem on siin Premier League’i konkurentsitihedus. Tegu on maailma atraktiivseima jalgpallituruga, kus osalemine on meeskonnaomanikele eluliselt oluline. See tähendab, et pikaaegsete süsteemide üles ehitamise asemel otsitakse kiireid lahendusi – ehk enda noorte arendamisele eelistatakse kogenud välismaalaste palkamist, kelle eest kooliraja maksma ei pea. Kohalike talentide mänguaeg võib jääda kasinaks ja kui igapäevaselt tippkonkurentsis ei võistelda, ei saa ka koondises üle enda varju hüpata.