Mart Soidro: kuhu küll kõik pikad jäid?

«Pikki poisse otsiti Kalevi korvpalliföderatsiooni esimehe Gunnar Hololei eestvedamisel ka 70. aastatel. Minagi vaatasin põlvepikkuse poisikesena mängukaaslaste hulgas ringi. Aga mida pole, seda pole,» kirjutab Mart Soidro.

FOTO: Tairo Lutter

Uskumatu, aga 60 aastat tagasi seisid meie korvpallitreenerid raske valiku ees, millest tänapäeva võistkonna moodustajad võivad üksnes unistada.  Ühtäkki oli kerkinud esindusmeeskonna kandidaatideks kolm keskmängijat. Tõsi, tänapäeva mõistes sugugi mitte «suurt kolli», sest Mart Lagal (1936) oli kasvu 196, Tõnno Lepmetsal (1938) kaks sentimeetrit vähem ja vaid Jaak Lipso (1940) on kirjade järgi kahemeetrine.

Tellijale

Need kolm keskmängijat võitsid aastatel 1957–1967 Euroopa meistrivõistlustelt kokku kuus kuldmedalit, aga palliplatsil pigem vältinuks üksteist. Lepmets tundis aukartust Laga kui kogukama ees. Lagale ei meeldinud jälle mängida Lipso vastu, kes armastas teda kulpidega kostitada. Ja Lipso kartis omakorda Lepmetsa, kes kippus endast nooremat ametivenda korvi alt eemale trügima. Tekkis n-ö surnud ring. Aga kahjuks esindasid nad kolmekesi Tartu Kalevit, meie tollast esindusmeeskonda, vaid N Liidu 1960. aasta meistrivõistlustel, mil vanemtreeneriks sai nooruke Ilmar Kullam. Seejärel Laga lõpetas ja Lipso siirdus läbi Riia Moskvasse. Järelkasvu peale ei sirgunud ja Lepmets jäi 60ndate lõpuni üksi seda vankrit vedama. Siis tuli Lipso Moskvast tagasi ja jäi paraku meie viimaseks sünnimaal sirgunud ja kõigile nõuetele vastavaks keskmängijaks.

Tagasi üles