Kas Ronaldo on väärt rohkem kui 1200 tööd rügavat eestlast?

Cristiano Ronaldo tabamus tõi kaks nädalat tagasi Madridi Realile Hispaania karika. Klubi tema ponnistusi ei alahinda ja tasustab teda miljoni euroga kuus. Foto: Reuters/ScanPix

Jalgpallurite palgad tekitavad viimastel aastatel üha enam diskussiooni. Kas vutimehed on ülemakstud või saavad raske töö eest väärilist tasu?

Portugali portaal futebolfinance.com avaldas eelmisel nädalal edetabeli, kus reastas sada enim teenivat jalgpallurit. Tipus troonib Madridi Reali portugallane Cristiano Ronaldo, kes teenib miljon eurot (15,6 miljonit krooni) kuus. Võimas summa niisamagi, kuid täiesti sõnatuks võtab see siis, kui võrdluseks tuua tavainimene. Suurema šoki ärahoidmiseks ärgem võtkem võrdluseks maailma vaeseimaid riike, vaid Eesti.

Kuu väärt 2 inimese elutööd?

Jättes kõrvale viimasel ajal laineid löönud kampaania «Tilliga ja tillita», oli mullu neljandas kvartalis Eesti keskmine kuupalk 814 eurot (12 735 krooni). Lihtne arvutus näitab, et Ronaldo tasu teenimiseks peavad kuu aega rügama 1228 eestimaalast. Sama uskumatu on tõdemus, et üks Eesti inimene peab Ronaldo kuutasu teenimiseks rassima 102 aastat. Lisamärkusena: Eesti meeste keskmine eluiga oli statistikaameti andmetel 2009. aastal meestel 70, naistel 80 eluaastat.

Kuna üldjuhul ei lähe inimene siinmail tööle enne kui 18-aastaselt ning pensioniiga algab 65-aastaselt, tähendab see, et Ronaldo kuupalga teenimiseks peavad vähemalt kaks tööealist eestlast rabama terve elu. Ja sellestki jääb puudu. Tekib küsimus, kas palliveeretamise eest on õige nii palju maksta.

Puhtemotsionaalselt näib see ebaaus, kuna ei tundu tõenäoline, et näiteks kaheksatunniseid füüsiliselt raskeid tööpäevi tegev Eesti mees annaks endast mingil määral vähem kui ulmesummasid teeniv Ronaldo.
Tegelikult ei tasu unustada üht «pisiasja». Kui sa pole just multitalent, nagu näiteks Põhja-Iirimaa ja Manchester Unitedi legend, kadunud George Best, kes võis spordi kõrvalt hoogsalt ka õlleklaasi tõsta, tähendab tippu jõudmine ränka tööd.

Mitte ainult jalgpallurid, vaid ka muu ala tipud on tihti intervjuudes rääkinud, et edu hind on ohverdatud lapsepõlv ja teismeiga. Sel ajal kui «normaalsed» noored tegid trenni, tegid nemad kaks korda rohkem, sel ajal kui «normaalsed» noored pikutasid niisama, tegi tulevane tipp ikka trenni.

Rikutud eraelu

On teinegi külg, mille poolest jalgpallurite elu on tavatöötaja omast tunduvalt raskem. Vutimeestest on saanud meediastaarid, kelle iga liigutus on kõmuajakirjanike kõrgendatud tähelepanu all. Üks vale liigutus, ja ajakirjanikud avaldavad šaakalitena kirjutisi, mille mõju halvemal juhul platsilegi kandub.

Kõige paremini oskaks sellest rääkida ilmselt Manchester Unitedi ja Inglismaa koondise ründaja Wayne Rooney. Septembris sai avalikuks, et Rooney oli korduvalt petnud oma rasedat naist Coleeni prostituut Jenny Thompsoniga. Järgnes mitu kuud kestnud halastamatu meediarünnak, mis oli üks põhjuseid, miks Rooney sügisene mänguvorm kriitikat ei kannatanud. ManU peatreener Alex Ferguson saatis mehe pingile, mille peale ründaja klubist lahkuda ähvardas.  ManU fännide õnneks sõlmis mees siiski uue lepingu ja nüüdseks on ta taas tõusnud üheks «punaste kuradite» võtmemängijaks.

Niisiis, kas jalgpallurid on ülemakstud või mitte? Ilmselt asub tõde kuskil vahepeal. Ühest küljest  pole normaalne, et suured jalgpalliklubid kulutavad kas või võlgu võttes meeletuid summasid vutimeeste tasustamiseks ja vähendavad niiviisi väiksemate meeskondade konkurentsivõimet. Teisalt pole ju jalgpallur süüdi, kui ta on nii andekas ja töökas, et tema oskusi kolossaalse palgatšekiga premeeritakse.

Kommentaar

Aivar Pohlak
Eesti Jalgpalli Liidu president:

Mõistagi on õige vastus, et mängijad saavad liiga palju raha, ja kui siia juurde lisada asjaolu, et enamik maailma klubisid on võlgades, siis jääb mulje, nagu oleks lihtne lahendus varnast võtta. Paraku jääks palgapiirangute kehtestamisel alati võimalus reeglitest mööda minna, nii näiteks on MLSis, kus mängijatele makstakse limiiti ületavad summad agendilepingute ja mängijate imago­õiguste ostmise kaudu.

Milline võiks olla lahendus? Isiklikult arvan, et nii nagu me ei kujuta ette, et 21. sajandil saaks maailmas valitsevat ebaõiglust likvideerida tormijooksuga Talvepaleele, nii pole võimalik väliste asjaolude kaudu vähendada ka mängijate sissetulekuid. Küll aga saab muuta maailma indiviidi käitumise ehk siis iseenda vaimsel tasandil tehtud otsuste kaudu. Jalgpallis tähendaks see selliste klubide osakaalu suurenemist, kes suudavad püsida tipus ilma massiliselt megatähti soetamata ja palgaralliga kaasa minemata. Tegelikult võib vist väita, et Londoni Arsenali ja ehk ka Dortmundi Borussia näol on mõned sellised klubid juba olemaski, ja ma usun, et neid tuleb lähiajal juurde.

Oletan siiski, et ka kallitele tähtedele keskenduvad klubid jäävad konkurentsi – alati leidub ju rikkaid inimesi, kes oma edevuse rahuldamiseks valmis maksma –, ja tegelikult on nii huvitavamgi.