Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Flora peatreener Arno Pijpers: tegime hooaja jooksul ainult ühe vea!

Pikk intervjuu!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FC Flora peatreener Arno Pijpers. | FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

FC Flora peatreener Arno Pijpers sõnas pärast Eesti meistritiitli kindlustanud 2:0 võitu Tartu Tammeka üle, et tema meeskond tegi hooaja jooksul ainult ühe vea. Lisaks märkis hollandlane, et 2017. aasta Premium liiga hooaja viis-kuus paremat mängijat kuuluvad kõik Flora ridadesse ja sellepärast nad Eesti meistriks tulidki.

Arno, miks on FC Flora 2017. aasta Eesti meister?

Meil on parimad mängijad. Muudmoodi pole võimalik meistriks tulla. Seega head ja esitustele keskendunud jalgpallurid, kelle tegevus on hästi organiseeritud. Me ei teinud hooaja jooksul pea ainsatki viga. Treener on ka täitsa okei (naerab) – vaadake, mul on nüüd uus müts (näitab FC Flora nokatsit, millele on kirjutatud #4 tähistamaks Pijpersi neljandat Floraga võidetud Eesti meistritiitlit; eelmised kolm võitis ta 2001-03 – toim). Olen väga uhke!

Kuidas äsjane tiitel kolmest kunagisest erineb?

Lisaks tulin korra ka Kasahstanis töötades riigi meistriks (2006 FC Astana peatreenerina – toim) ja selles mõttes on kõik viis tiitlit sarnased, et töötasin alade heade mängijatega heas organisatsioonis. Aga olen oluliselt vanem kui eelmisi meistritiitleid võites (Pijpers sai kevadel 58-aastaseks – toim) ja ilmselt on see üks mu viimaseid meistritiitleid, mis teeb selle kahtlemata eriliseks. Noorena käivad asjad automaatsemalt, vanuse kogunedes muutuvad saavutused hinnalisemaks.

Miks üks viimaseid?

Jah. Olen peaaegu 60-aastane ja pean hakkama tasapisi mõtlema jalgpallitreeneri ametist loobumisele, sest see on raske töö. Eriti, kui tahta alati võita. Tahan seda ka kohtunikele rõhutada. Paljud neist peavad mind keeruliseks tegelaseks, aga selle ainus põhjus on minu võidutahe. Iga treener, kes nõuab mängijatelt palju ja annab endast palju, ei saagi olla lihtne. Eriti kohtunike jaoks. Aga oma meelest pole ma kohtunike üle näiteks ajakirjanduses kaevelnud. Olin keeruline ainult mängude ajal. Sest tahtsin nii väga võita.

Kui võtsid hooaja eel vastu Flora peatreeneri-töö teades klubi filosoofiat – välismaalasi ei palgata, vaid toetutakse oma noormängijatele –, siis kui kindel sa olid, et hooaeg lõpeb meistritiitliga?

Rääkisin Pelle Pohlaku ja Norbert Hurdaga (Flora president ja spordidirektor – toim) klubi olukorrast novembri lõpus. Leppisime kokku, et minu tööks on klubi arendamine. Tegin seda, mida minult sooviti,  (eesti keeles) palun! Samas küsisin mina neilt erinevaid asju, mida minu meelest oli vaja Floras muuta ja nad tegid seda. Seega, (eesti keeles) aitäh!

Muidugi teadsin, millise meeskonna ma oma käsutusse saan ja milline on klubi poliitika. Olen selle poliitikaga väga nõus ja pean väga tähtsaks, et Eestis on tippklubi, kes arendab oma mängu läbi omaenda mängijate. Kui on võimalik ja vajalik välismaalane palgata, tuleb seda teha. Zakaria Beglarišvili on hea näide ja suurepärane mängija, aga ta on juba samahästi kui eestlane (pikalt Eestis elanud ja Floras mänginud grusiin räägib eesti keelt ja kaalub Eesti kodakondsuse taotlemist – toim). Kui välismaal leidub mees, kes on enda omadest selgelt parem, siis tuleb temaga meeskonda täiendada, aga ka Hollandis töötades oli minu filosoofia alati: kui on võimalik hakkama saada enda mängijatega, siis see on minu jaoks perfektne viis töötada.

Levadia, Kalju ja Infonet kõik omavad mängijate värbamise küsimuses Florast oluliselt erinevaid või suisa risti vastupidiseid hoiakuid. Kas see teeb äsja võidetud meistritiitli veel magusamaks?

Jah, teeb. Tegin juba suure komplimendi kõigile Flora töötajatele, aga kõige suuremat väärivad kõik meie süsteemi noortetreenerid, et nad on kõik need mehed headeks jalgpalluriteks kasvatanud. Nii Flora enda kui ka teiste klubide noortetreenerid, kelle õpilasi meie meeskonda kuulub. Tõime lõppeva hooaja eel enda ridadesse Marco Lukka (Vändra Vaprusest – toim) ja Märten Kuuse (Nõmme Kaljust – toim), kes mõlemad said rohkesti mänguaega ja esinesid hästi.

Meie tänavuses koosseisus on kuus U19 vanuseklassi jalgpallurit, näiteks Mark Anders Lepik ja Markus Poom, kes lõid olulisi väravaid ja panustasid samuti meistritiitlisse. Lisaks kuus-seitse U21 vanuseklassi jalgpallurit, keda rahvuskoondiste vajadusi silmas pidades arendame, ja kuus-seitse U23 mängijat, nagu Joseph Saliste, Kevin Aloe, Madis Vihmann, kes astusid äsja noorteklassist välja ning edenevad kenasti. Lisaks veel kuus vanemat jalgpallurit, kes kuuluksid teistes klubides noorte sekka, aga mitte meil. Meeskonnas on väga hea tasakaal, mis kinnitab, et klubi suudab mängijaid toota ja isegi meistritiitleid.

Kas sa nõustud, et noor meeskond vajas just sinusugust kogenud ja autoriteetset treenerit?

Jah, nõustun. Noor meeskond vajab kogemusi. Minu palkamine oli Floralt hea otsus! Samas arvan, et Eestis on teisigi vastava kogemusega treenereid, kes peavad aga aru saama, et nad sobiksid tegelikult samamoodi täitma seda rolli, mida tänavu Floras mina. Olen selles mõttes veidi kriitiline, sest tegelikult poleks mind tingimata vaja, kui mõned Eesti treenerid saaksid aru, et klubis töötavad noored treenerid on tohutult andekad.

Tegelikult tegid enamiku tööst ära abitreener Jürgen Henn ja väravavahtide treener Aiko Orgla. Jah, mina lisasin sinna kogemust. Aga kui rääkida treeningutest, meeskonnakoosolekutest, videoanalüüsist, siis sisuliselt kogu selle krempli eest hoolitsesid Jürgen ja Aiko. Muidugi oli minul roll nende juhendamisel, aga nad tegid suurepärast tööd.

Meistritiitliga kaasneb lisaks kuldmedalile ja karikale veel üks auhind. Koht järgmise hooaja Meistrite liigas, mis viib meid arvestades, et sõlmisid klubiga ühe-aastase lepingu, järgmise küsimuse juurde: kas sa soovid ka 2018. aastal Flora peatreenerina töötada?

Me pole sel teemal mitte sõnagi rääkinud ja ma pole sellele isegi mõelnud. Meil on järgmisel nädalal veel üks mäng (Levadiaga võõrsil – toim) ja pärast seda hakkan oma üldisele olukorrale mõtlema. Seda üldist olukorda mõjutab ka mu isiklik elu – mul on Hollandis lapselaps ja ema, kes vajab toetust. Nad on minu elus väga tähtsal kohal. Pean mõtlema. Aga enne peab ka Flora juhtkond mõtlema. Sest me tõesti pole 2018. aastast rääkinud. Ja initsiatiiv pole selles küsimuses minu, vaid klubi käes.

Järgmisel laupäeval kohtute Levadiaga. Kui Flora 2015. aastal meistriks tuli, mängiti pärast tiitli kindlustamist samuti Levadiaga ja kohtumine osutus erakordselt võitluslikuks (Levadia väravavaht Sergei Pareiko teenis punase kaardi ja 9-mängulise võistluskeelu – toim). Millist mängu võime oodata?

Esmalt, täna õhtul, me tähistame. Kõvasti. Kui tullakse meistriks, siis peab seda tähistama. Sellele järgnevad kaks vaba päeva. Meeskond seda veel ei tea, aga ütlen neile õhtusel peol. Teisipäeval hakkan mõtlema mängule Levadiaga, aga tean juba praegu, et sellest tuleb üks hooaja keerukamaid kohtumisi, sest meie fookuses oli meistritiitli kindlustamine ja see on nüüd käes.

Kui aus olla, siis ma pole siiani tollele Levadia-mängule sekunditki pühendanud, sest olin juba paar nädalat täiesti kindel, et kindlustame meistritiitli varem ära ja viimane mäng ei otsusta midagi.

Peopaik oli seega juba kinni pandud?

Ei, nii arrogantne ma pole. Aga vaadates hooajale tagasi, siis kaotasime olulisi punkte ainult enda jaoks rasketel hetkedel. Nii enne kui ka pärast septembri koondisepausi pidime kolmepäevase vahega kohtuma Infoneti ja Kaljuga nii, et üks mäng oli kunst- ja teine tavamurul. Kaotasime neist neljast mängust kaks ja ütlesin toona mängijatele, et ärge tundke häbi, sest kui graafik on väga keeruline, siis on punktide kaotus paratamatu.

Tegime terve hooaja jooksul ainult ühe vea – kui viigistasime septembri lõpus Viljandis Tulevikuga, mis muutis lõpusirge veidi põnevamaks. Aga teadsin, et oleme piisavalt tugevad, et jõuda oma eesmärgini.

Kas võime öelda, et Flora ridadesse kuulusid lõppeval hooajal Premium liiga parim väravavaht, kaitsja, poolkaitsja ja ründaja ehk Mait Toom, Joonas Tamm, Zakaria Beglarišvili ja Rauno Sappinen?

Jah. Ja veel mitmeid teisigi väga häid mängijaid. Arvan, et Premium liiga 2017. hooaja viis-kuus paremat mängijat kuuluvad meie meeskonda. Kui ma teile Brent Lepistu statistikat näitaksin, siis need numbrid on suurepärased. Alati, kui meeskond vajas kaptenilt tuge, lõi ta värava. Infonetile võõrsil, Viljandile kodus ja võõrsil, Paidele võõrsil, tänagi.

Väga hea hooaja tegid ka Rauno Alliku, Mihkel Ainsalu ja Martin Miller, aga Brent lõi mitu otsustavat väravat. Ütlesin Lepistule enne hooaega, et ta peab mängima Busquetsi-rolli – hoidma meeskonda koos ja olema valmis tiimi aitama olukordades, kus keegi teine eksib. Brent sai sellega hakkama. Õnnestujaid on veel. Joonas Tamm on igasuguse kahtluseta Premium liiga parim kaitsja.

Kas mainitud mängijad, Tamm, Sappinen, Lepistu, on need, kes on valmis järgmist hooaega silmas pidades välismaale siirduma?

Jah, nad on valmis. Mait Toom samuti. Kui väravavaht mängib stabiilselt, näitab see taset. Ning kui lisaks sellele õnnestub meeskonnale veel paar võitu tuua, mida Toom tegi näiteks võõrsil Kalju vastu, on tegu juba tugeva väravavahiga. Väärib märkimist, et ka varuväravavaht Richard Aland oli väga tubli – kui oli vaja platsile tulla, olid ta sooritused laitmatud.

Aitäh, Arno, ja palju õnne veel kord!

Aitäh. Nüüd hakkame tähistama!

Tagasi üles