Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/08/25/7029137t1hfbbf.jpg)
Eesti jalgpalliliigas peetakse peale palliplatside lahinguid ka kabinettides. Lõppenud hooaja suurimas madinas moodustasid ühisrinde FC Levadia, Nõmme Kalju ja hingusele läinud FCI Tallinn, kes nõudsid jalgpalliliidult, et tühistataks välismängijate piirang ja KTM-reegel, samuti lõpetataks eurosarjadesse mitte jõudnud klubide noormängijatele stipendiumite maksmine. See kõik hävitavat Eesti tippjalgpalli.
Ausalt öeldes on veider kuulata, nagu oleks Kalju või Levadia või Infoneti probleemides süüdi kuidagi jalgpalliliit. Miks on klubijuhid pettunud – kas sellepärast, et liit on tõesti jätnud nende heaks kõik tegemata, või pigem seetõttu, et endale ise seatud lootused ei ole täitunud? Protestida võib mõistagi alati. Iseküsimus, kas protestil on ka alust?