Arvustus: läbi allasurutud pisarate Wimbledoni peaväljakule

Kaia Kanepi esitleb oma elulooraamatut, Tallinn, 13.11.2017 FOTO: KONSTANTIN SEDNEV/POSTIMEES

FOTO: Konstantin Sednev/PM/Scanpix Baltics

«Ah sellepärast ta siis vahel nii arusaamatult külm ongi,» mõtlesin Kaia Kanepi biograafiat «Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel» lugedes rohkem kui paaril korral. Iga lehekülje avanedes kangastub lugeja ette võitlusi täis maailm, mis tennisisti üha rohkem endasse sulguma pani ning kaitsemehhanismi täistuuridel käivitas. Avameelne, ent uskumatult inimlik raamat paneb Kanepile kaasa tundma, aga on ka külmaks dušiks mõnele vatitupsu sees kasvanud lapsele, kes arvab, et võitmiseks peab olema palju raha. Järjekordne lugu, kus tippu saab rühkida vaid eneseusuga, millele visatakse kaikaid kodaratesse rohkem kui üks kord, peaks inspireerima ka spordikauget inimest. 

Kui tippsportlased peavad treeningute hõlbustamiseks treeningpäevikut, siis Kanepile on päevik hoopiski teise tähtsusega. Ta leiabki toetust nõnda lihtsast kohast kui paber ja pastakas. Kohati tunduvad tema märkmed allasurutu päevaraamatuna, ent ta möönab, et «päevik ei reeda».

See on tema ustav sõber, kellega saab rääkida turniiridel, kui ta on emaigatsusest lõhkemas. Siia saab kirjutada palveid ning eneseusukirju. Siin saab pidada lahinguid kaaluteemadel («Fucking kaalu ümber on kogu mu mõttemaailm») ning lubada endale, et «olümpiamängudeks kaalun seitsekümmend viis kilogrammi.»

Loe ka neid

Tagasi üles