Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
/nginx/o/2017/11/13/7309619t1h09dd.jpg)
«Ah sellepärast ta siis vahel nii arusaamatult külm ongi,» mõtlesin Kaia Kanepi biograafiat «Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel» lugedes rohkem kui paaril korral. Iga lehekülje avanedes kangastub lugeja ette võitlusi täis maailm, mis tennisisti üha rohkem endasse sulguma pani ning kaitsemehhanismi täistuuridel käivitas. Avameelne, ent uskumatult inimlik raamat paneb Kanepile kaasa tundma, aga on ka külmaks dušiks mõnele vatitupsu sees kasvanud lapsele, kes arvab, et võitmiseks peab olema palju raha. Järjekordne lugu, kus tippu saab rühkida vaid eneseusuga, millele visatakse kaikaid kodaratesse rohkem kui üks kord, peaks inspireerima ka spordikauget inimest.
Kui tippsportlased peavad treeningute hõlbustamiseks treeningpäevikut, siis Kanepile on päevik hoopiski teise tähtsusega. Ta leiabki toetust nõnda lihtsast kohast kui paber ja pastakas. Kohati tunduvad tema märkmed allasurutu päevaraamatuna, ent ta möönab, et «päevik ei reeda».