Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Arvustus: läbi allasurutud pisarate Wimbledoni peaväljakule

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaia Kanepi esitleb oma elulooraamatut, Tallinn, 13.11.2017 FOTO: KONSTANTIN SEDNEV/POSTIMEES | FOTO: Konstantin Sednev/PM/Scanpix Baltics

«Ah sellepärast ta siis vahel nii arusaamatult külm ongi,» mõtlesin Kaia Kanepi biograafiat «Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel» lugedes rohkem kui paaril korral. Iga lehekülje avanedes kangastub lugeja ette võitlusi täis maailm, mis tennisisti üha rohkem endasse sulguma pani ning kaitsemehhanismi täistuuridel käivitas. Avameelne, ent uskumatult inimlik raamat paneb Kanepile kaasa tundma, aga on ka külmaks dušiks mõnele vatitupsu sees kasvanud lapsele, kes arvab, et võitmiseks peab olema palju raha. Järjekordne lugu, kus tippu saab rühkida vaid eneseusuga, millele visatakse kaikaid kodaratesse rohkem kui üks kord, peaks inspireerima ka spordikauget inimest.

Kui tippsportlased peavad treeningute hõlbustamiseks treeningpäevikut, siis Kanepile on päevik hoopiski teise tähtsusega. Ta leiabki toetust nõnda lihtsast kohast kui paber ja pastakas. Kohati tunduvad tema märkmed allasurutu päevaraamatuna, ent ta möönab, et «päevik ei reeda».

See on tema ustav sõber, kellega saab rääkida turniiridel, kui ta on emaigatsusest lõhkemas. Siia saab kirjutada palveid ning eneseusukirju. Siin saab pidada lahinguid kaaluteemadel («Fucking kaalu ümber on kogu mu mõttemaailm») ning lubada endale, et «olümpiamängudeks kaalun seitsekümmend viis kilogrammi.»

Tagantjärele võivad kõik targutada, et «Jah, aga ta oligi paks!», aga keegi ei näe inimese sisse. Nagu teada, ei suutnud ka kõikvõimsad toitumisspetsialistid tennisisti aidata ning pigem tegid teadjate robustsed sõnad tihtipeale buliimiat põdenud noorele naisele veelgi rohkem haiget. Kanepi teab vaid ise, kui palju pisaraid võis tegelikult nende märkmeridade vahel peituda ning ehk oli mõnigi leht täielikult vesine.

Ometi suudeti ajakirjandusse jõudnud kahe katkendiga Kanepi suhetest treenerite Andrei Luzgini ja Silver Karjusega raamatust maalida pilt, mis andis alguses selge signaali, et minu 83-aastane vanaema seda jõulukingiks ei saa. Ilmselt ei osanud raamatu autorid teose kirjutamise ajal aimata, et avameelne teos ilmub ajal, mil haripunktis on seksuaalse ahistamise skandaalid ning sotsiaalmeedias leviv teemaviide #metoo võib juba tähistada süütut õlalepatsutust.

Seks müüb, kuid Kanepist on kahju – soov valus taak hingelt ära saada toob skandaali uuesti eestlaste teadvusesse ning hetkega on «Muinasjutulise tagasitulekuga US Openi veerandfinalist Kanepist» saanud «Treeneriga voodisse pugenud Kanepi». Karjus aga asub võitlema lapsevanematega, kes sõbralikust treenerist pigem kauge kaarega mööda kõnniksid.

Kes aga raamatust rohkem seksiskandaali tahab, jääb tühjade pihkudega. Rohkem selliseid kohti ette ei tule ning võin ette öelda, et ka minu vanaema saab raamatu siiski kingiks. Ent tunded pole allasurutud. Vastupidi, «armastus» on siiski olulisel kohal.

Mõnevõrra keelatud armastus treener Luzgini vastu, kelle juurde Kanepi siiski veel ka pärast töösuhte lõppu naasis, ent nentis armuvalus, et ei kujuta 22-aastasena ja kogenematuna elu endast 12 aastat vanema mehega Saaremaal ettegi. («Mis mind nii palju muserdab – kas see, et ma igatsen Andreid või mu kehakaalu probleem või midagi muud?»)

Armastuse-vihkamise suhe tennisega, kui parimatel päevadel tunneb ta ennast maailma tippu lendavat, kuid halvimatel päevadel kaob jaks ning tahe võidelda. («Kaotusi on juba nii palju, et ma ei jõua neid enam südamesse võtta. Üks ees või teine taga – mis vahet seal on»).

Suure «hurraaga» alanud koostöö erinevate treeneritega, mis lõppes enamjaolt nende tahte pealesurumise tõttu mõõnas. («Väliselt näib kõik kena, aga keegi teine peale minu ei tea, millise enesesalgamise hinnaga ma need võidud saavutasin.»).

Jumala otsing ja leidmine, mis tekitab ka pereprobleeme. Kartus armastava isa või toetajate Valdo Randpere ja Enn Pandi lootuste petmise ees. («Paraku ei tunne nemad seda, mida tunnen mina väljakul ja üksinda hotellitoas.»).

«Kui oled jõudnud Külvaja kolhoosi heinaküünist Wimbledoni peaväljakule, siis ei kuulu su mälestused enam ainult sulle endale, vaid on osakeseks Eesti spordiajaloost, mis tuleb ausalt kirja panna,» kirjutab Kanepi raamatu eessõnas. Nüüd on see tehtud. Jääb vaid loota, et ka Kanepi ise on lõpptulemusega rahul ning enam tal magamata öid ette ei tule.

Tagasi üles