Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Andres Sõbra korvpallikommentaar: Briscoest, Kangurist ja x-faktoriga Veidemanist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristjan Kangur | FOTO: Õhtuleht

Vaatan just arvutist teisel pool ookeani müttava Rauno Nurgeri viimase mängu videokokkuvõtet. Mulle meenub temaga seoses alati Sloveenias toimunud U20 EM-turniir, kus mina olin Eesti koondise treener. Toona oli ta veel mängumehena üsna puine, küll aga blokeeris oma pikkade kätega mõnuga vastaste viskeid. Ja pärast blokki tõstis käed pea kohale ja näitas: näe, panin katuse peale!

Raunol on pika mehe kohta hea vise, kuigi see liigutus on tal nii omapärane – nagu ragulkaga laseks sealt kukla tagant linnu lendu. Aga Rauno on USAs röögatult edasi arenenud. Nii andekas ja osav nagu sama pikk Martin Müürsepp ta muidugi pole, aga koondisele on nii tema kui ka Maik-Kalev Kotsar tulevikus vajalikud mehed. Mina läheksin korvpalliliidu tegelaste asemel esimese asjana USAsse ja teeksin kõik endast oleneva, et vähemalt suviti oleksid need mehed alati koondises.

Viimase nädala kõige mõnusam vaatepilt oli muidugi Kalevi mäng Astanaga ja uue mehe Isaiah Briscoe debüüt. No on sünge vana, pole midagi öelda! Sellepärast Kalev suutiski esimest korda suuri mõõnu vältida, et Briscoe mängis. Nii lihtne see ongi: Kalev ei tule temata toime. Saab olema huvitav jälgida, kui palju Alar Varrak teda nüüd kasutama hakkab. Mina laseksin tal muidugi igas mängus 36 minutit möllata, sest nagu nägime, teeb ta ka teisi enda kõrval paremaks. Aga ega kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Briscoe ja Cedric Simmons võivad salaja enne järgmist mängu näiteks McDonald’sisse kohvi jooma minna ning kokku leppida, et nad hakkavad nüüd kahekesi mängu tegema. Teevad veel sellised numbrid, et üks mängib varsti 30 000-eurose kuupalga eest Himkis ja teine sama raha eest CSKAs.

Omaette küsimus on seegi, mis saab Kristjan Kangurist ja Gregor Arbetist, kes viimases Kalevi mängus ei saanud enam sekundikski väljakule. Ma kindlasti ei ütle, et neil meeskonnas enam kohta pole – no vaata kasvõi, kui kohutavalt Janari Jõesaar ja Erik Keedus Astana vastu auti välja söötsid. Mina teeksin Kanguriga sellise diili: paneksin ta mängu, aga ütleksin, et ta ei tohi mind mingil juhul petta. Ei mingit kohtunike ja kaasmängijatega õiendamist enam! Ta tõmbab sedasi meeskonna moraali alla, kui ainult seletab ja punkte ka ei viska.

Siit on hea sujuvalt üle minna peatsete MM-valikmängude juurde. Ütlen nii: võõrsil Iisraeli üle võitu võtta on raske. Hea oleks juba seegi, kui teeksime seal enda kohta hea esituse, et oluliseks kodumänguks Suurbritanniaga saaksime mõnusa tunde sisse. Vahe varasemate mängudega on selge, sest Tiit Sokk ei saa seekord mängijatega tugevat üldfüüsilist põhja laduda. Kõik tulevad mängudele täpselt sellises vormis, nagu nad koduklubis parasjagu on.

Eesti koondise nõrkus on praegu väga selgelt pikkade puudumine. Õnneks on tänapäeva korvpall liikunud sinnapoole, et mängu teevad ära ikkagi lühemad mehed. Kõik need Doncicid, Dragicid, Hardenid ja Curryd on ju tagamängijad. Jah, pikad peavad häid katteid panema ja lauapalle võtma, aga nemad pole enamasti mehed, kelle peale mäng üles ehitatakse.

Ma arvan, et Soku algviisik on selline: Sten Sokk, Rain Veideman, Martin Paasoja, Kristjan Kitsing ja Janar Talts. Ja meeskonna liider peab olema raudselt Veideman. Ta on hetkel ainus koondislane, kelles on see n-ö x-faktor olemas. Teda võetakse juba Itaaliaski kui klubi liidrit ja meestevaheliste konfliktide lahendajat. Raini pluss on ka see, et teda võib nii number ühe, kahe kui kolme peal kasutada. Ootan huviga neid koondisemänge!

Tagasi üles