Andres Sõbra korvpallikommentaar: Briscoest, Kangurist ja x-faktoriga Veidemanist

Kristjan Kangur Foto: Õhtuleht

Vaatan just arvutist teisel pool ookeani müttava Rauno Nurgeri viimase mängu videokokkuvõtet. Mulle meenub temaga seoses alati Sloveenias toimunud U20 EM-turniir, kus mina olin Eesti koondise treener. Toona oli ta veel mängumehena üsna puine, küll aga blokeeris oma pikkade kätega mõnuga vastaste viskeid. Ja pärast blokki tõstis käed pea kohale ja näitas: näe, panin katuse peale!

Raunol on pika mehe kohta hea vise, kuigi see liigutus on tal nii omapärane – nagu ragulkaga laseks sealt kukla tagant linnu lendu. Aga Rauno on USAs röögatult edasi arenenud. Nii andekas ja osav nagu sama pikk Martin Müürsepp ta muidugi pole, aga koondisele on nii tema kui ka Maik-Kalev Kotsar tulevikus vajalikud mehed. Mina läheksin korvpalliliidu tegelaste asemel esimese asjana USAsse ja teeksin kõik endast oleneva, et vähemalt suviti oleksid need mehed alati koondises.

Viimase nädala kõige mõnusam vaatepilt oli muidugi Kalevi mäng Astanaga ja uue mehe Isaiah Briscoe debüüt. No on sünge vana, pole midagi öelda! Sellepärast Kalev suutiski esimest korda suuri mõõnu vältida, et Briscoe mängis. Nii lihtne see ongi: Kalev ei tule temata toime. Saab olema huvitav jälgida, kui palju Alar Varrak teda nüüd kasutama hakkab. Mina laseksin tal muidugi igas mängus 36 minutit möllata, sest nagu nägime, teeb ta ka teisi enda kõrval paremaks. Aga ega kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Briscoe ja Cedric Simmons võivad salaja enne järgmist mängu näiteks McDonald’sisse kohvi jooma minna ning kokku leppida, et nad hakkavad nüüd kahekesi mängu tegema. Teevad veel sellised numbrid, et üks mängib varsti 30 000-eurose kuupalga eest Himkis ja teine sama raha eest CSKAs.