Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tanel Kangert - parem kui kunagi varem

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Kas jalgratturite trenn on tõesti kolm-neli tundi tuima väntamist?
  • Kes hoiatab võistlusel ratturit, et ees ootab ohtlik laskumine?
  • Kuidas tehnoloogilised vidinad piiravad jalgratturi võimekust?
  • Millega sisustavad ratturid pikkadel võidusõitudel aega?
Astana meeskonna endine liider itaallane Vincenzo Nibali väntamas tunamulluse Tour de France'i 11. etapil Tanel Kangerti sabas järsust mäest üles. | FOTO: AP / Scanpix

Eesti stabiilseim profirattur Tanel Kangert, kes sattus kevadel õudust tekitavasse õnnetusse, avab oma elukutse siseelu ning avaldab, mis ootab lähiajal ees.

Tanel Kangert mõtles, et annab endale veel ühe võimaluse.

Ta oli alles 21, aga tundus, et põlved olid juba tuksis. Muudkui valutasid. Ei lasknud treenida ega lubanud võistelda. Ta lasi teha süste, et äkki läheb paremaks. Läkski pisut, aga mitte kauemaks kui kolmeks kuuks.

Näis, et esimene aasta profina võibki jääda viimaseks.

Ilma võimsusmõõtjata ma enam väga trenni teha ei oskagi. Näiteks tõusul antakse kindel [võimsus]tsoon ette, kus püsima pead. Vatid on üliolulised.

Häda tekkis sellest, oletab Kangert, et ilmselt polnud ta elukutselise ratturi karjääriks toona, ligi kümnend tagasi, kehaliselt valmis. Prantsusmaa klubis Ag2r La Mondiale olid treeningukoormused märksa suuremad kui seni amatööride hulgas.

Niisiis tuli endaga aru pidada, mis saab edasi.

Üks variant, tunnistas Kangert nädala eest kohtumisel Tartus Eesti spordimuuseumis, oli minna Tartu Ülikooli õppima ajakirjandust.

Aga enne kui lõplikult sadulast ronida, käis ta spordiarst Toomas Teini juures lõikusel.

Sellest oli kasu.

Kangert heitis muud tulevikumõtted kõrvale ning otsustas sügisel üheksa aastat tagasi, et üritab veel ratturina midagi korda saata.

Asjad läksidki uuesti ülesmäge. Selle kümnendi algul pääses ta maailma tugevamate profimeeskondade hulka kuuluvasse Astanasse, sai Hispaania velotuuril Vueltal kõva, 11. koha, lõpetas kuulsa Giro d’Italia kahel korral 13. kohaga ning jõudis Tour de France’il kolmel hooajal järjest kohtadele 20., 22. ja 26.

Tänavu paistis, et 30-aastane Kangert astub veel suurema sammu edasi. Ta oli Itaalia velotuuril Girol kerkinud kahe nädala järel juba seitsmendaks. 15. etapil, mille marsruudi oli ta enda arust korralikult pähe õppinud, jäi lõpuni kümmekond kilomeetrit.

Aga pisiasju on hirmus palju. Nagu ohutussaar ringtee ääres ja liiklusmärk saare tipus.

«Lääne-Euroopas on tehtud liiklus nii turvaliseks, et ratturi jaoks on see kohutavalt ebaturvaline,» tõdeb Kangert.

Sinna liiklusmärki ohutussaare tipus ta täie hooga sisse põrutaski.

Õudusest kangestunud televaatajad nägid, kuidas Kangert jäi asfaldile istuma.

Ta sai enda sõnul kohe aru, et Giro on tema jaoks lõppenud. Mõlemad käed, nagu ta tunnistab, olid sisuliselt liikumatud. Seetõttu ta keset teed kössitaski – eks katsuge libedate rattakingadega end käte abita püsti ajada.

«Hirm oli, et keegi sõidab otsa,» lisab Kangert.

Parema õla nihestus ja murd ning vasaku küünarliigese sisene murd lõpetasid tema hooaja.

Nädal aega Itaalias haiglaravil oli ta sama hästi kui kätetu. Nagu ka taastusravi algul Haapsalus. «Kümme päeva oli naine käte eest,» avaldab Kangert. «Siis sain ühe käega juba toimetada.»

Kolm päeva kõva mahvi

Pikk paus pole mõjunud laastavalt. Vastupidi. Kangert kinnitab, et on praegu paremas füüsilises vormis kui kunagi varem novembris. Esiteks pole ta hooajast väsinud ning teiseks on saanud stabiilselt trenni teha. Viimasel kahel kuul isegi kaks korda päevas. On palju jooksnud ja teinud harjutusi, et timmida keha järgmise aasta võistlusteks valmis.

Kogutud tundide ja läbitud kilomeetrite kohta ei maksa talt küsida. «Ma ei ole arve kokku löönud,» ütleb ta. «Ma pole arvude friik.» (Samamoodi ei tea ta midagi öelda oma muude elementaarsete näitajate, kas või maksimaalse hapnikutarbimise võime ehk VO2max-i kohta, mida ta oli viimati mõõtnud kümme aastat tagasi. «Meil laboris pildituks sõitmise teste ei teha,» lisab ta.)

Nädalatagusel kohtumisel poolehoidjatega tutvustus Kangert lähemalt profiratturi argielu.

Treeningutest. Kuigi tavainimesel võib jääda mulje, et ratturid väntavad päevas tuimalt kolm-neli-viis tundi ja ongi töö tehtud, on tegelikult läinud trennid järjest teaduslikumaks. Iga laager algab ja lõpeb testiga, mille tulemuste põhjal saab iga sportlane järgneva kuu treeninguplaani. «Ilma võimsusmõõtjata ma enam väga trenni teha ei oskagi,» tunnistab Kangert. «Näiteks tõusul antakse kindel [võimsus]tsoon ette, kus püsima pead. Vatid on üliolulised.»

Laagrites teevad ratturid tavaliselt kolm päeva kõvasti trenni, millele järgneb puhkepäev. Kõva trenni päevad algavad hommikul 30–40 minutiga jõusaalis või joostes või üldkehalisi harjutusi tehes. Sellele järgneb neli kuni kuus tundi sadulas. Puhkepäevalgi on kavas poolteist tundi ratta seljas. Sageli sõidab meeskond 25 kilomeetri kaugusele mõnda rannakohvikusse, kus süüakse saiakesi ja juuakse kohvi, nauditakse ilma ja vaadatakse inimesi – ning pedaalitakse siis tuldud teed baasi tagasi.

Võistluste eeltööst. Velotuuri eel saavad ratturid umbes kahesaja lehekülje paksuse roadbook’i, mis sisaldab iga etapi üksikasjalikku kirjeldust. Meeskonna juhtide roadbook on Kangerti sõnul veel põhjalikum, et nad saaksid koostada igaks päevaks detailse võistlusplaani, näiteks millisel positsioonil peab keegi teatud lõigul paiknema.

Mõistagi pole lootust, et ratturid võiks selgeks õppida iga kurvi ning teada, kui suure kiirusega võib neisse siseneda. Ent ohtlikest laskumistest annavad tiimi juhid neile aegsasti raadio teel teada. Seda enam, et rivis õige koha valik on laskumisel väga oluline, väidab Kangert. Ta teab seda omast kogemusest: Rio olümpial läks tema parem tulemus selle nahka, et tema ees laskunud šveitslane lõi põnnama ning lasi eessõitjatega vahe sisse. Laskudes kellestki suurel kiirusel mööduda on aga ohtlik, ka võimatu. Sedasi lõpetas Kangert olümpiasõidu üksinduses 9. kohal.

Eriti tähtis on marsruudi ja olude tundmine Euroopa ühepäevasõitudel ehk nn classic’utel, mis kulgevad sageli kitsastel ja käänulistel ning isegi munakivisillutisega teedel. Et neil sõitudel tegusid teha, peavad nood võistlusrajad olema Kangerti kinnitusel lausa pähe kulunud.

Võistluste käigust. Kolmenädalasel Tour de France’il, kus esimesel nädalal on etapid Kangerti sõnul alati hullud ja närvilised, sest mehed on tippvormis ning paljud võtavad tarbetuid riske, pole põrmugi harv, et sõidu algus kujuneb märksa raskemaks kui selle lõpp. Mõnikord järgneb esimesel poolesajal kilomeetril üks rünnak teisele. Suur grupp rahuneb alles siis, kui neli-viis meest pääsevad eest ära. «Siis on hea grupis süüa ja jutustada,» sõnab Kangert.

Tõepoolest: võidusõit on pikk, kestab tihti viis-kuus tundi, mille vältel jõuab nii mõnegi konkurendiga pisut lobiseda. Aga silmad tuleb kogu aeg lahti hoida, lisab Kangert, sest Lääne-Euroopa teed pole kõikjal sugugi sellised, mis lubaks muretult kulgeda. Võistkonna juhid tuletavad raadio teel alatasa meelde, et mehed sööksid-jooksid, sest pika tööpäeva jooksul on see kerge ununema.

Kuni tänavuse hooajani oli Kangerti tähtsamaid ülesandeid aidata tõusudel Astana meeskonna pikaajalist liidrit itaallast Vincenzo Nibalit. Aga mis kasu on mägedes eessõitjast, tuuletakistuse vähendajast siis, kui kiirus küünib hädavaevu 20 km/t kanti?

Kasu on kas või selles, seletab Kangert, et keegi seab ees tiimi liidrile tempo sobivaks; samuti selles, et kui mõni konkurent tagant ründab, on liidril loota abimehele, kes ta ründajale järele veab; ja selles, et vedaja annab meeskonna liidrile kindlust, et kui tolle ratas peaks järsku katki minema, on kiire abi kohe võtta.

Tagatipuks on isegi tõusul kellegi tuules pressida mõnevõrra kergem, kinnitab Kangert.

Kuid tuleme nüüd tagasi nelja-viie jooksiku juurde, kes peagrupi eest minema said.

Ega peagrupp noil niisama minna lase. Tänu raadiosidele on kõigil täpne ülevaade, kui kaugele on jooksikud pääsenud. Peagrupp hoiab tugevamate meeskondade eestvedamisel nondega parajat vahemaad, arvestades, millal tuleb kõvemini tööle hakata. Aga enamasti püsib suures grupis rahulik töine meeleolu.

«Viimasel tunnil läheb sõiduks,» ütleb Kangert. Siis, kui hakkab võitja klaarimine.

Abivahenditest. Nii mõnigi kord on mõni konkurent liikunud võistluse ajal imestades Kangerti külje alla ning uurinud, mis näitajaid tema leistangile kinnitatud kompuuter kuvab. Sest tihtipeale on seal võrdlemisi suvaline pilt.

Asi on selles, et Kangert ei vaata tavaliselt kilometraaži. Kilomeetrid mööduvad ju nii aeglaselt, nendib ta. Seetõttu vaatab ta neid vaid aeg-ajalt, kuna siis on rohkem heameelt, kui avastad – näe, sada kilomeetrit juba läbitud!

Samuti ei jälgi Kangert kuigi palju oma pulssi. Pulsivöögi, tunnistab ta, paneb ta teinekord peale vaid sellepärast, et treenerid näeks – jah, see on tal olemas.

«Vahendid piiravad natuke,» põhjendab ta. Aga mida? «Loomingulisust.» Näiteks tema kauane meeskonnakaaslane Nibali tegi sageli hea sõidu just siis, kui sai ise käigult midagi välja mõelda või improviseerida. Mitte ei oodanud tiimipealiku raadio teel jagatavaid korraldusi.

Kangert ei salga, et talle meeldiks, kui raadio kaudu käskluste jagamist oleks vähem ning igaüks peaks mõtlema rohkem oma peaga. «Võidusõit oleks siis avatum,» sõnab ta.

Dopingukontroll on Kangerti kogemuste järgi muutunud iga aastaga üha tõhusamaks. Seda kinnitab ka tõsiasi, et kiirused pole enam nii pöörased nagu sohi tegemise kuldaegadel ning vahed on palju väiksemad. Mõne velotuuri esikümme võib mahtuda kõigest viie minuti sisse. «Keegi pole enam teistest mäekõrguselt üle,» lausub ta.

Aga kui suurena näeb ta enda võimalusi lõpetada mõni suurtuur kunagi esikolmikus?

Head võimalused

Kangert jätkab ka tuleval aastal Astanas. Ehkki pakkumisi on talle teinud teisedki profiklubid. Aga millised, seda ta ei ütle.

Mullu oli võimalus, et ta läheb koos Nibaliga Bahreini valitsuse loodavasse meeskonda. Kuid Bahrain-Merida tiim sai kokku pandud alles augustis ning Kangert ei riskinud uue lepingu sõlmimisega nii kaua oodata. «Tahtsin oma otsuse varem ära teha,» ütleb ta. «Otsin spordis ka kindlust.» Kindluse andis eelmise aasta suve hakul kaheks järgmiseks hooajaks Kasahstani Astana.

Ja ei andnud mitte ainult kindluse, vaid annab küllap ka võimalused. Neid paistab Kangerti sõnul palju, sest kindlat liidrit, nagu oli seni Nibali, Astanal praegu pole. Tuleva aasta avastardi kavatseb ta teha varakevadel kas Portugalis Algarve, Omaani või Abu Dhabi tuuril. Astana juhid on juba öelnud, et Girole ta peab minema – «Lõpetamata asi,» soostub Kangert – ning Tour de France’i tahaks samuti kaasa teha.

Võiks noil kahel kuulsal tuuril oodata kohta esikolmikus?

«Mu üldine tase peaks selleks natuke tõusma,» vastab Kangert. «Kui sageli ma esimeste hulka sõidan?» küsib ta vastu, retooriliselt. Ja vastab ise: peaks sõitma sagedamini, kui tahta suurtuuril kokkuvõttes poodiumile jõuda.

Igatahes on Kangerti plaanid sellised, mis tõukavad ka uuel aastal igasugused õpinguplaanid edasi. Vähemasti ajakirjanikel ei ole temast niipea konkurenti karta.

Tegelikult, tunnistab Kangert mulle hiljem omavahel, oli tema jutt ajakirjanduse õppimise kavatsusest nali.

Rattasõitu võtab ta loodetavasti siiski tõsiselt.

Tanel Kangert. | FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Edukad sõidud

Tanel Kangerti senised paremad tulemused

Tour de France: 20. (2014), 22. (2015), 26. (2016)

Giro d’Italia: 13: (2013 ja 2015), 23. (2016), 26. (2012)

Vuelta a España: 11. (2013)

Abu Dhabi Tour: 1. (2016)

Giro del Trentino: 2. (2016)

Rio olümpia grupisõit: 9.

MM-võistlustel grupisõidus 24. (2015)

MMil eraldsistardist sõidus 13. (2012), 19. (2014)

Tagasi üles