Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Barjäärimurdjad tenniseväljakul

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • 1877. aastal peeti esimene Wimbledoni turniir.
  • Usuti, et sport ähvardab naisi terviseriskidega.
Suzanne Lenglen. | FOTO: Scanpix

Olid ajad, mil naisi tenniseväljakutele ega spordiplatsidele ei oodatud. Arvati, et palli tagaajamine teeb õrnema soo agressiivseks, egoistlikuks või koguni viljatuks. Tänapäevase naistetennise teerajaja on prantslanna Suzanne Lenglen, kes rabas publikut nii riietus- kui ka mängustiiliga.

Tennisemäng on maailmas kirgi kütnud juba aastasadu ja teeb seda edukalt ka praegu, selles võib veenduda igaüks, kes võtab uurida eri portaalides pakutavaid maailma populaarsemate spordialade pingeridu. Põhjusi, miks tennis on neis tabelites tipus, leidub arusaadavalt mitmesuguseid, kuid muu hulgas on kahtlemata abiks asjaolu, et seda mängu on ikka saatnud kõrgklassi spordi maine. On ju reketiga palli järele jooksnud lugematu hulk kroonitud päid – teiste seas on nimekate tennisemängijatena ajalukku läinud François I, Henry VIII, Louis X ja paljud teised mehed.

Jah, nimelt mehed. Aeg möödus, tennis arenes algsest siseruumiharrastusest vabaõhuspordiks, 1877. aastal sai ära peetud juba esimene Wimbledoni turniir, kuid see kõik püsis üldtunnustatult peamiselt meeste maailmana nagu tollane sport traditsiooniliselt ikka. Kuigi leidus erandeid, ei olnud naisterahvad tenniseväljakutele ega muudele spordiplatsidele sugugi avasüli oodatud.

Sport usuti naisi ähvardavat terviseriskidega, näiteks arvati, et palli tagaajamine ja igasugune muu koormus teeb õrnema soo agressiivseks ja egoistlikuks või koguni viljatuks. Leidus neidki teadlasi, kes väitsid, et naised ongi loomuldasa nii vaimselt kui ka füüsiliselt meestest väetimad, sest nende aju on meeste omast väiksemate mõõtmetega. Inimeste intellekt aga, kinnitasid need teadlased veendunult, sõltus just aju suurusest.

Leidus neidki teadlasi, kes väitsid, et naised ongi loomuldasa nii vaimselt kui ka füüsiliselt meestest väetimad, sest nende aju on meeste omast väiksemate mõõtmetega.

Kui ajapikku tekkis lõpuks julgeid naisi, kes ei hoolinud seda laadi hirmsatest ettekuulutustest ning otsisid endale meelepärast kehalist tegevust, seisid nad kohemaid silmitsi uue murega – moraali küsimusega. Ei võinud ju üks kombekas neidis ometi võõraste džentelmenide ees avalikult oma figuuriga eputada! Neil soovitati tegeleda selliste spordialadega, mida sai harrastada sündsas (loe: keha varjavas ja ebamugavas) riietuses, näiteks tennisega. Sisuliselt tähendas see, et esimesed sportivad daamid olid riietunud igapäevastesse kehakatetesse: maani seelikud, pikad käised, kenad kübarad, kontsakestega jalanõud ja pihta rõhutavad korsetid.

G. G. Kilburne «Tennisemäng», 1882. Maal ajast, mil sportlikke pallimänge naistele päris sobilikuks ei peetud. | FOTO: Scanpix

Väikeste variatsioonidega, kuid eeltooduga ligilähedaselt samalaadset rõivastust kandis õrnem sugu ka esimestel tenniseturniiridel, kus osalema pääseti. (Olgu ajaloolise tõe huvides fikseeritud: esimene Wimbledoni naisteturniir leidis aset aastal 1884, olümpiale jõudis naiste tennis aga 1900. aastal Pariisis.)

Säärased konservatiivsed nõuded leebusid õigupoolest alles pärast kogu ühiskonnakorraldust raputanud I maailmasõda. Naised ei pidanud enam olema pelgalt emad, tütred ja koduperenaised, nende eneseteostuseks tekkis aina uusi võimalusi, sealhulgas pakuti üha avaramaid väljakutseid spordiradadel.

Peale kõige muu said nad nüüd vabamalt riietuma hakata. Esimese spordimoe teerajajana ja tenniseglamuuri tutvustajana oli siin hiigelroll kanda prantslanna Suzanne Lenglenil, kahekordsel olümpia- ja paljukordsel suurte tenniseturniiride võitjal. Julge prantslanna ilmus nimelt 1920. aastatel Wimbledoni areenile riietuses, mis paljastas nii käsivarred kui ka sääred – ja seda ajal, mil ülejäänud naistennisistide pere eelistas endiselt kogu keha katvaid rõivaid.

Uus imago oli publikule korralik raputus, pealegi lisandusid sellele temperamentse prantslanna üldine keskmisest vabam käitumine ning kirglik mängustiil. See kasvatas huvi naiste tennise vastu ning innustas tütarlapsi spordiga tegelema, mistõttu võivad Lenglenile ja tema järgijatele tänutundega tagasi mõtelda ka naiste tennise tänased tipud. Ei mingit korsetti enam!

Suzanne Lenglen

Aastail 1914–1926 naiste tenniseilma valitsenud Lengleni on nimetatud üheks läbi aegade paremaks naismängijaks, lisaks kannab tema nime Prantsuse lahtiste meistrivõistluste naisüksikmängu võiduauhind.

FOTO: Scanpix

Suzanne Lengleni saavutusi:

  • Grand Slam turniirid: 34 esikohta (üksikmäng, paarismäng, segapaarismäng).
  • Olümpiamängud: kaks kulda, üks pronks (kõik Antwerpen 1920).
  • Karjääri jooksul kokku üksikmängus 81 (mõnedel andmetel 83) turniirivõitu ja 181 järjestikust matšivõitu, kokku pidas 348 matši, millest kaotas kõigest 7.
Tagasi üles