29-aastane Zopp vigastas veebruaris kõhulihast ning pidas kolmekuulise võistluspausi. Tennisist proovis koheselt tagasi tulla, ent edutult.
«Olin ikka väga kehvas seisus. Mais hakkasin uuesti mängima, siis sain seal juba nõrgematel turniiridel esimeses-teises ringis peksa. Siis tuli pooljuhuslikult aga Saksamaa turniirivõit, mis oli väga vajalik. Ning sain ka uue treeneriga kokku,» räägib Zopp.
Just soomlasest Kim Tiilikainenist on olnud Zopile oluline abi ning tennisisti sõnul oli nende teede ristumine õnnega pooleks. «Tean kui raske on treenerit leida. Samal ajal oli aga üks Poola mängija vigastada saanud. Kim otsis tööd, mina otsisin treenerit. Meil vedas!»
Zopp rõhutab, et treener peab tema puhul juhtima protsessi, mitte kõrval pidevalt rääkima, kuidas tegema peab. «Mängulisi asju pole ta mul väga palju korrigeerinud. Muidugi tean, et tal on head teadmised ning kui midagi tõesti logiseb, tean, et ta suudab mind aidata. Pigem peab ta jälgima ja kontrollima, millal on tark treenida, puhata, võistelda. See koostöö meil toimib.»
Zopp võitis tänavu neli turniiri – lisaks ITFi turniiridele Kasselis, Pärnus ja Helsingis alistas Zopp Hollandi Challenger-sarja turniiri finaalis endise maailma viienda reketi Tommy Robredo. Võitudega kasvas enesekindlus, ent tennisist tõdeb, et andis võimaluse ka iseendale.
«Ma olen kogu aeg tööd teinud, punnisin edasi ja ei andnud alla,» sõnab ta ning viitab ametiõele Kaia Kanepile. «Ta on näidanud, et pingutades ja tööd tehes ei garanteeri keegi sulle midagi, aga see annab endale võimaluse. Mul läks nii ja temal samamoodi. Ei tasu kunagi alahinnata õnne ja kokkulangevuse faktorit,» räägib ta.