Mart Soidro: kui vaim on väeti, kas keha on terve? Äkki lõppeb jõud õlgade juures ära?

Eesti spordikuulsused väärtustavad pea üksmeelselt haridust. Ka need, kel endal see olude sunnil pooleli jäi. Foto: Marko Saarm / Sakala

Kolm kuud tagasi kirjutas eesti spordiajakirjanduse au, mõistus ja südametunnistus Peep Pahv, et õppimine pole ilmtingimata vajalik, seda eriti sportlaste puhul. Et «ülikoolile elukooli eelistamist ei pea võtma laiskusena. Pigem praktilise tegutsemisena». (EPL, 18.08.2017). Ja jätkas: «Tühjade valikute tegemise vältimiseks oleks mõistlik pidada gümnaasiumi ja ülikooli vahel aastane paus. Tegelikult võiks see suisa kohustuslik olla.» Vähe sellest! Ka gümnaasiumis käimine võib ajaraiskamiseks ja tegeliku karjääri piduriks osutuda.

See lugu lõi mind sõna otseses mõttes pahviks. Jäin ootama elavat diskussiooni. Aga tutkit! Isegi spordiametnikud istusid nagu kuldid rukkis ega kõssanud sellise mõtteavalduse peale midagi. Kaks võimalust: kas oldi öelduga nõus või tundus kõrghariduseta Pahvi seisukohavõtt nende arvates sedavõrd tundlikku teemat lahates sõge.

Väike vahelepõige. Kui ma 2011. aasta märtsis oma suurele eeskujule teada andsin, et kavatsen kirjutada raamatut Priit Tomsonist, kiitis Aleksei Tammiste valiku heaks: «Lõpuks ometi saad kirjutada intelligentsest inimesest.» Võib-olla oli Tamma oma hinnangutes minu varasemate raamatukangelaste suhtes liiga karm, vähemasti enda osas, aga oma meeskonnakaaslase iseloomustamisega tabas ta naelapea pihta – targast ja haritud inimesest oli lausa lust raamatut kirjutada!