Lehismetsa põhjalik pilk Kalevi meeskonda - kes on raudmehed ja kes laiskvorstid?

Priit Lehismets enne eilset Iisraeli-mängu Shlomo korvpallihallis. Foto: Karl Rinaldo

Raske on neil päevil leida inimest, kes oleks Eesti korvpalli siseeluga paremini kursis kui Eesti koondise ja Kalev/Cramo füüsilise ettevalmistuse treener ja füsioterapeaut Priit Lehismets.

38-aastane Lehismets on heas mõttes hull mees. Ta on treeningutel korvpalluritele abiks sisuliselt aastaringselt kaks korda päevas, kuid teeb ise oma hoolealustest rohkemgi trenni. Neljapäev, mil Lehismetsaga Tel Avivis kahe trenni vahel maha istume ja tunni jagu juttu räägime, pole mingi erand. Kui intervjuu tehtud, vaatab pikamaajooksja ja triatlonist kella ning ütleb: «Okei, ma panen nüüd jooksma.» Koondise bussi väljasõiduni on sel hetkel jäänud tund ja kümme minutit. Aga viis minutit enne bussi väljumist saabub Lehismets higisena hotelli tagasi. Ja mõni minut hiljem ehk täpselt õigeagselt suundub ta koos teistega juba bussi, olles vahepeal ka duši alt läbi hüpanud. Nägu ei reeda seejuures mitte kuidagi, et seljataha on jäänud tunni aja pikkune tempokas jooksutrenn.

Lehismets on Kalevi meeskonnas olnud tänaseks tosin aastat. Ta tunnistab, et tema hotellituba on justkui peastaap, kus mängijad lisaks tervisele vaimugi ravimas käivad. «Kõigil on ju midagi hingel ja eks mina olen siis see vahelüli mängijate ja treenerite vahel, kes vaikselt muresid lahendada üritab,» ütleb ta.

Postimees palus Lehismetsal iseloomustada kõiki tänavu Kalevis mängivaid mehi. Ikka otsekoheselt, nii nagu «Lehkale» kombeks.

Kristjan Kangur (35). «Kristjan on räige proff. Trennis käime me kõik tema järgi. Kui ma näiteks pool tundi enne trenni algust saali jõuan, näitab ta juba kella peale, sest ta ise on kohal alati 45 minutit varem. Noored peaksid sellisest mehest õppust võtma! See, et sa tuled 10 minutit enne trenni algust kohale, pole piisav. Keegi pole täiuslik, igaühel on mingid küljed, mida tuleks eraldi lihvida. Miks pole Kristjani visked tänavu sisse kukkunud? Raske öelda, ma pole ju kossuspets. Mulle tundub, et see paus, mida ta enne viset teeb, on ebaloogiline. Enne ta seda ei teinud. Füüsise taha tal küll midagi ei jää, ta jõuab absoluutselt kõike teha. Nii jalad kui keha on tal ikka megatugevad.»

Gregor Arbet (34). «Ma arvan, et Gregori ebakindluse on tekitanud mängupraktika puudumine ja eks ta kardab põlve pärast ka natuke. Füüsiliste võimete poolest on Gregor Eestis sajaprotsendiliselt TOP1 korvpallur, selles pole kahtlustki. Ma ei kujuta ette, kes talle üldse vastu võiks saada. See on lihtsalt ebareaalne, milliste raskustega ta jõusaalis möllab. Üks hea näide eelmisest hooajast. Osalesime kalevlastega Arigato jõusaalis fatbike-rattatrenažööril toimunud võistlusel. Seal oli vaja 200 meetrit täisvõimsusel vändata. Gregor pani nii kõva tulemuse – maksimum oli 1800 vatti -, et ratturid ka ei saanud aru, kuidas korvpallur sellise summa sai. Gregor võitis ära selle võistluse ja Eestis on ta vist kolme parema hulgas. Ka tema kiirus on muljetavaldav. 30 meetrit lendlähtest jookseb ta umbes 3,0 sekundit. Ta võiks olla 200 või 400 meetris üks Eesti paremaid jooksjaid. Aga küll ta ka oma mängukindluse leiab. Igal vabal päeval, kui trenni pole, paneme talle aja Mustamäele Siili pallimängude saali, kus ta viskemasina toel üksi harjutamas käib.»

Erik Keedus (27). «Raudmees. Kas valutab kuskilt või ei, Erkal on ükskõik. Ma ei mäleta Kalevis ühtegi mängu, kus ta poleks kaasa teinud. Ta pole kunagi haige ega nurise muude murede üle. Julm tööloom. See ongi ta üldse nii kaugele viinud, sest annet tal vist pole (muigab.). Jookseb lihtsalt puruks end. Isegi kui ei jõua, ikka jookseb edasi. Aga inimesena hästi viisakas kuju. Meiesuguste pervertide nalju ei tee, sest ta on hea kasvatusega.»

Janari Jõesaar (23). «Jõssil on meeletult talenti. Aga tema suur miinus on jälle see, mis Keeduse plussina äsja välja tõin. Täielik vastand! Ta teeb täpselt nii palju trenni, kuni kell kukub. Ta võiks kasvõi 10 või 20 minutiks viskama jääda, aga ei, alati leian pärast trenni saalist samad mehed: Kanguri, Arbeti, Simmonsi ja Mirkovici. Kui ta näeks kasvõi natuke ka enne ja pärast trenni enda kallal vaeva, purjetaks ta päris kaugele. Vaevalt ta kükke ja rinnalevõttu palju teinud on - talle on pigem ikka looduse poolt antud plahvatuslikkus ja hea hüpe. Inimesena on Jõss hästi vaikne, elab omas maailmas. Loodan, et ta võtab end kokku ja saab aru, et ta teeb enda, mitte kellegi teise jaoks trenni.»

Sten Sokk (28). «(Jääb, nägu naerul, mõttesse.) Tal on oma roll. Ta on siuke… Hoopis teistmoodi. Võitleja vend! Ja kui on midagi tervisel viga, siis ütleb, et küll hakkama saab. Vahel ütleb Timmu näiteks hommikuses trennis, et jalg on nii-nii valus, et ta ei tule õhtusesse trenni. Aga õhtul on kohal ja ütleb: ah, teen ikka kaasa. Aga muidu on Timmu väga otsekohene inimene, ütlemata midagi ei jäta – purskab pigem välja. Ja see on hea! Ei tohigi jätta sisse koguma neid halbu asju. Timmu on inimesena täielik vastane oma vennale Tanelile, kes on just hästi viisakas. (Muigab.) Timmu tegi sellel hooajal muide n-ö positiivse kuu. See tähendas seda, et ta tuli alati rõõmsa näoga trenni ja pani patsu või kallistas kõiki. Sellised asjad loovad sisekliimat. Läksin isegi kaasa. Kui ta ikka tuleb su juurde, võtab ümbert kinni ja ütleb: (rõhutab.) niiii tore, et saame jälle trenni teha! No kuidas siis sellise asjaga kaasa ei lähe – ikka hakkad naerma! Aga kui meeskond kaotab, siis on muidugi teine lugu. Siis elavad kõik kõvasti üle ja pole naljast mingit juttu.»

Martin Dorbek (26). «Matu on IT- ja pullivend. Ta leiab lahenduse igale probleemile, mis su arvutis on. Mina meeldin talle eriti. Kuna ma olen meeskonna kõige lühem liige, siis saan need lühikeste naljad kõik endale muidugi. Matule meeldib minust pilte teha igal pool. Näiteks viimati Nižni Novgorodis olid mingid õhupallid. Ta ütles, et ma võtaks neist kinni ja tegi siis pildi. Pärast tuli riietusruumi ja näitas kõigile. Ta oli töödelnud seda pilti sedasi, et ma olin kuskile ära lendamas. Ja riietusruumis said kõik jälle kõvasti naerda. Aga jõusaalis meeldib Martinile teha hästi palju plahvatust. Sealt tema hea kaitse ja kiirus ka tulevad. Tal on ka väga hea koordinatsioon. Sellise vennaga on lust jõusaalis tööd teha, sest sa näed, kuidas ta ka ise kaasa mõtleb ja on asjast huvitatud.»

Matthias Tass (18) ja Madis Soodla (20). «Olen nende mõlemaga nii vähe kokku puutunud, et midagi väga öelda ei oska. Eks Tassi mõtted ole juba kaugel-kaugel (Lehismets peab silmas USA-d, kuhu tsenter järgmisel sügisel õppima ja mängima siirdub – toim). Aga kui ta trenni teeb, siis väga korralikult. Eks tal ole palju muid asju ju ka – et kuidas kool ja trennid ühendada. Aga meeste keskel ta selline pullivend nagu noortekoondises veel pole.»

Branko Mirkovic (35). «Täisprofessionaal. Tuleb alati varem ja hakkab möllama kummi ja erinevate harjutustega. Branko võtab nooremad poisid appi viskamisel. Soodla on tema isiklik söötja. Branko on heas mõttes agressiivne – pool oma jutust seletab alati kätega ära. Ta proovib võistkonnas vunki üles tõmmata, n-ö liidrirolli haarata. Aga ma ei tea, kas ta päris liider ikkagi on… Aga eks ta vist ikkagi ole.»

Cedric Simmons (31). «Oi, see on supervend! Tumedanahalistest leegionäridest, keda mina kunagi näinud olen, kõige normaalsem igal juhul! Ta ei nõua kunagi midagi, on selline rahulik ja inimlik. Ja isegi siis, kui midagi juhtub, jääb rahulikuks. No näiteks mullu tuli tal õlg mitu korda liigesest välja. Panime paika tagasi ja ta mängis edasi. Teine näide: tal on kahel korral mängu ajal läinud sõrm 90 kraadi viltu. Liigub rahulikult varumeeste pingi poole ja juba kaugelt näitab oma sõrme mulle. Aga pole midagi, tõmban sõrme paika tagasi ja hetk hiljem ütleb ta juba Varrakule: coach, I’m ready! Päris kõrge valulävega mees peab olema. (Muigab.) No ja kui Simmons midagi ütleb, siis seda kuulatakse… Meil on kaks sellist meest, keda keegi ei taha kurjaks ajada – need on Simmons ja Kangur. Kui Kangur juba pulsi üles saab, siis hoia eemale. Aga samas on need kaks meest ka sellised, keda tuleb väga hoida, kui tahame, et nad hooaja lõpuni mängiks. Uue treeneriga need diilid, et anname Simmonsile pärast mängu kasvõi kaks päeva puhkust, ei kehti ju. Tuleb selgitama ja võitlema hakata ilmselt, sest Simmonsil on põlv selline, et kui sellele puhkust ei anna, siis ei mängi ta mingil juhul hooaega lõpuni.»

Bojan Subotic (26). «See on üks ladna kuju. Ta pole mitte ühtegi korda minu laual käinud! Murdumatu vend – ta isegi ei teibi end. Ja jääd ka kunagi ei küsi. Aga see on super, et sellised mängijad ka meeskonnas on. Saan tegeleda rohkem aega nendega, kel erinevad hädad on. Loodetavasti ei sõnunud ma ära midagi. Minu kokkupuude Bojaniga piirdub sõnadega «tere» ja «head aega». Aga see on ka arusaadav, sest ta kiirustab trennist alati koju, kus teda ootavad rase naine ja laps.»

Thomas van der Mars (27). «Pehme, liiga pehme vend! Ütlesin talle endale ka ükskord, et ta on korvpalluri jaoks liiga pehme. Ütlesin, et ta ei saa kõigile ja kõigile alati noogutada, vahel tuleb pikalt ka saata. Aga Mars vastas, et ei saa – teda on teistmoodi kasvatatud. Huvitav, kas ta oli koolis ka selline lükata ja tõmmata viieline. Vist oligi. Tööeetika on tal igatahes väga okei. Jõusaali tuleb alati innuga. Ja massaaži soovib tihti. Kui vähekenegi kuskilt midagi valutab, tuleb kohe minu juurde. Mõni saab trennis või mängus kõva paugu, aga mõtleb – suva, niikuinii homme saan uue paugu. Temaga on vastupidi, iga pisikene asi tuleb välja ravida. Aga selline mees rikastab ka võistkonda. Kui kõik oleksid ühesugused, oleks igav.»

Isaiah Briscoe (21). «Noor ja uljas. Mõni ütleb, et ta ei ole laisk, aga mina ütlen, et ta on täielik laiskvorst. Tüüpiline näide mehest, kellele on kõik antud, aga… No näiteks esimeses trennis tegi ta kõik asjad soojendusel püüdlikult ja perfektselt kaasa. Aga siis nägi ära, et siin väga ei öelda midagi. Ja järgmised soojendused lasi juba üle jala. Aga samas, kui mängu vaatad, siis on ta ju supermängija. Ta on veel noor ja kui viitsiks oma viske kallal tööd teha, oleks potentsiaali üüratult. Vaata kasvõi, kuidas tal pall käes püsib või kui kiire ta jalgade töö on. Uskumatu! Ma arvan, et Kalevis põrutab ta päris kõvasti. Samas tundub, et valulävi tal kõige kõrgem pole. Varrak ka ütles, et selle vennaga hakkab veel pulli saama. Äkki Simmons saab ta kuidagi kontrolli alla, mine tea.»

Lõpetuseks iseloomustab Lehismets peatreeneri ametist vallandatud Alar Varrakut. «(Mõtlikult.) Julm. See kolmik – mina, Müürsepp ja Varrak… Me klappisime omavahel jube hästi. Kunagi oli isegi jutt, et kui klubist lahkume, siis kolmekesi koos. No ja Reinbok sobis ka punti. Vahel leppisime suvel Alariga kokku, et okei, nüüd on hooaeg läbi ja me peaks ka vahepealse aja jooksul üksteisest puhkama. Paar päeva olime sedasi, aga siis ikka hakkasime helistama. Olime iga päev harjunud kogu aeg koos olema ja no ei osanud sedasi, et ei räägi. Veetsin Alariga rohkem aega kui oma naisega, see on selge. Võtsin Alarit nagu bossi, aga samas on ta mu väga hea sõber. Minu jaoks on ta ka kõige parem treener. Nägin ju aastaid videoid ja asju, mis ta tegi. Mitu ametit ühes. Kui anda talle mõni tippklubi kätte, kus ta saaks valida täpselt sellised mängijatüübid, keda tahaks... No ma ei tea, mis ta siis saavutada võiks. Inimesena on ta tasakaalukas ja rahulik. Näiteks Veselin Matic saatis vahel mängijad riietusruumist minema ja sõimas üks-ühele läbi. Tema selline polnud. Kas talle sai Kalevis saatuslikuks see, et ta on liiga heasüdamlik inimene? Võib-olla ongi nii. Ta on ka ise öelnud, et mis teha, ta lihtsalt on selline. Aga nüüd ei teagi, mis saab. Imelik on nii Kalevi trenni minna, et Alarit pole. Ta oli ju alati kohal. Nüüd algab kõik justkui nullist: nii staff kui ka mängijad peavad uuele treenerile end tõestama hakkama. Eks see viib meid kõiki mugavustsoonist välja ja ehk mõjub ka hästi.»