/nginx/o/2017/10/12/7203111t1h5fa6.jpg)
Pärnu parim poeg presidendiks, kolmekordne Eesti meister peatreeneriks. Kas kõlab retseptina, mis justkui sunniks otsekohe suurtele tegudele? Pärnu Jalgpalliklubi juhtima asuvad Raio Piiroja ja Igor Prins tõrjuvad sellist juttu nagu ühest suust – töö peab jätkuma loomulikku rada pidi.
Hooaja lõppedes Eesti klubimaastikul ootamatult suure hooga käima läinud vurri tõttu ei tea pärnakad alustuseks veel sedagi, millises liigas üldse mängitakse – kas Esiliigas või tugevuselt kolmandal liigatasandil ehk Esiliiga Bs*. Nii Prins kui ka Piiroja rõhutavad aga esimese asjana, et mängupaigast sõltumatult ei tähenda nende liitumine, nagu hakkaks PJK kohe meeleheitlikult kõrgliigakohta püüdma.
Veel hiljuti Pärnu Linnameeskonna presidendina tegutsenud Piiroja teab hästi, kuidas asjad kiirelt untsu kisuvad, kui hakata vinti liiga ruttu peale keerama – kolmest Pärnu klubist moodustatud koondmeeskond saabus kõrgliigasse ambitsioonikalt, ent sisemiste vastuolude tulemusena koostöö lagunes ning tänavuse liigakoha pidi viimasel hetkel üle võtma Pärnu Vaprus. Komplekteerimisel jäädi sestap ajahätta, paljuski verinoorte mängumeestega mängima sunnitud pärnakad osutusid liiga peksupoisteks ja tulevaks hooajaks säilitati koht kõrgliigas vaid kahe konkurendi kadumise tõttu.
«Vapruse poistest oli tänavu väga kahju. Enamasti polnud ju küsimus selles, kas nad kaotavad, vaid kui suurelt,» nendib Piiroja, kelle sõnul paneb püüdlustele oma pitseri seegi, et rahalise toetuse leidmisega pole Pärnus just kiita. «Muidugi tahame ka meie piisavalt tugevaks saada, et PJK ükskord tagasi kõrgliigasse tuua. Olen ju nende eest noore poisina isegi meistriliigas mänginud, klubil on olemas korralik ajalugu. Ja nüüd ka korralik peatreener.»
Prinsi ei meelitanud PJKsse Piiroja, selle töö tegi ära klubi juhatus. «Nagu lotovõit,» võtab Piiroja kogenud juhendaja liitumise lühidalt ja tabavalt kokku. «Pealegi on ta ju Pärnu poiss, kindlasti teeb ta asja südamega.»
Levadia ja Infoneti ühendklubi loomise järel üleöö töötuks jäänud Prins ei salgagi, et sünnilinna tõmme osutus teistest pakkumistest tugevamaks. Näiteks oli tal võimalus jätkata kõrgliigas Viljandi Tuleviku peatreenerina, kuid: «Viljandi on tugeva jalgpallikultuuriga linn, klubi on ka tore, aga emotsioonid tõid ikkagi Pärnusse,» lausub ta.
Küünik võiks ju küsida – mida emotsiooniväärset leiab korduvalt Eesti meistriks tulnud mees madalama liiga meeskonnast? Aga Prins nii ei mõtle, pigem kripeldab tema hingel paar aastat tagasi juhtunu. Tollal oli ta Nõmme Kalju tüüri juurest priiks saanud ja veetnud sunnitult kaheksa kuud treeneriametist eemal, enne kui alaliit pakkus talle võimalust töötada Läänemaa noortega. Prins võttis pakkumise vastu ega kahetsenud hetkekski. Kuid järgmisel suvel tuli ootamatu ettepanek Levadiast ja Prins pidi Läänemaa poisid päevapealt jätma.
«Tundsin Haapsalus, et töö jäi pooleli. Pärnus saan seda jätkata, sest siin oodataksegi minult, et ehitaksin üles oma süsteemi,» lausus uuel nädalal ametisse asuv Prins. «Levadia töötab eesmärgipõhiselt, seal loeb esikoht ja armu ei anta. Pärnus on mul rohkem vabadust, ka treenerite seltskond on kihvt,» loetleb ta plusse.
Ning töö kvaliteedis ta järeleandmisi teha ei kavatse. «Just küsiti, kuidas on proffide juurest Pärnusse tulla. No ega ma siis professionaalsust kuskile ära ei kaota!»
Pärnu jalgpallielu Achielluse kand on nii ilmselge, et selle toovad kõige esimese asjana välja nii Piiroja kui ka Prins – terve linna peale on vaid üks kunstmuruväljak. Sinna peavad ära mahtuma nii Vapruse, PJK ja Poseidoni klubi grupid kui ka kõik muud treeningud. «Ega muud kui tuleb see plats kuidagi pooleks või kohati isegi veeranditeks jaotada,» ohkas Prins. «Aga saame hakkama!»
«Karjuv ruumipuudus,» võtab Piiroja olukorra taas kahe sõnaga kokku. On küll lootust, et peagi saab Pärnus valmis veel üks kunstmuruväljak, väheks jääb aga sellestki. «Nelja väljaku puhul saaksime juba normaalsest tööst rääkida. Eelmise linnavõimuga olid asjad töös ja plaan paigas, et saame Mai tänava kunstmuruväljaku kompleksi laiendada. Nüüd aga võim vahetus, nii et eks tuleb ilmselt jälle linnavalitsuse uksi kulutada,» sõnab Piiroja.
Linnameeskonna-ajast on ta õppinud sedagi, et enda kanda tuleb võtta vähem kohustusi kui toona. «Tegime Aivar Kuningaga kahekesi absoluutselt kõike. Kui vaja, pesime ka pesu või panime staadionil plakateid üles,» meenutab Piiroja. «Seekord leppisime kokku, et mina ei hakka enam sponsoreid otsima ega mänge ette valmistama – teame ju kõik, millega selline tõmblemine lõppes. Kõik sai küll tehtud ja oma töö ka, aga see tuli isikliku vaba aja arvelt.»
---
* Täiendus: päev pärast Prinsi ja Piirojaga rääkimist sai ametlikult selgeks, et PJK alustab uut hooaega Esiiliga B-s ehk tugevuselt kolmandal liigatasemel.