PÄEVAINTERVJUU Ott Kiivikase elu raamatus: viie aastaga võidan ka dopingumehi!

Ott Kiivikas on senise elu ja sportlaskarjääri raamatuks vorminud ning tõdeb, et suurtest unistustest on täidetud kõik peale maailmakulla. Kulturist usub, et lähema viie aasta jooksul suudab ta võita ka dopingupatuseid, kes puhtast spordist lugu ei pea.

«Sportlikest eesmärkidest rääkides on maailmameistrivõistluste kuld tõesti see, mis praegu puudu on,» võttis Kiivikas kokku edasised ambitsioonid. 40.eluaastaks valminud elulooraamatut kirjeldab kulturist kui kokkuvõtet elu esimesest kolmandikust.

Kiivikas tunnistas, et annab aru, et potentsiaalsed sportlaskarjääri aastad maailmakulla realiseerimiseks on piiratud: «Teenäitajateks on minust vanemad mehed, kellest mõni on ka 45-aastaselt suutnud selle unistuse realiseerida. Lähemad viis kuni kaheksa aastat on tõenäosus väga suur.»

Elukestev võistlus vennaga

«Kui suurt rolli vend minu isikuomaduste kujunemises mängis, taipasin siis, kui raamatu käsikirja lugesin,» kirjeldas ta, «hiljem tuli vendadevaheline ärapanemine kaasa juba märksa elulisemates olukordades.»

Kulturismiga tegelemine oli alguses miski, millega vanemale vennale silmad ette teha. Kuid armastuseta selle spordi vastu poleks ärategemine kaugele viinud.

«Elukestev võistlus on meie vahel tõesti käinud. Kuid kas just ärategemine, siis oleks ma ju võinud karate või poksitrenni minna. Need oleks olnud kiiremad lahendused,» naeris Kiivikas.

Eelarvamused läbi aegade

Kiivikas kirjeldab raamatus, kuidas nõukogude ajal oli kulturism keelatud – seda peeti Läänest tulnud edevuse laadaks, kulturiste solvati «grillkanadeks ja steroidipommideks».

Eelarvamused käivad kulturismi ja finessiga kaasas, kuid Kiivikase sõnul on olukord paranenud.

«Eelmisel aastal valiti mind Tallinna parimaks sportlaseks. 1990ndatel poleks selline asi võimalik olnud,» tõdes ta.

«Ma arvan, et enamus inimesi isegi tänapäeval ei mõista täpselt, misasi see on, aga nad saavad aru, et on grupp inimesi, kes seda väga pühendunult teevad.»

Esimesed katsetused kakao ja õliga

Ott Kiivikase esimene võistlusgrimm valmis katsetuste käigus, kuna professionaalseid vahendeid 1990ndate alguses saada ei olnud. Käepärastest vahenditest sobisid selleks kakao ja õli, julgemad katsetasid katusevärviga.

«Kakao ja õli oli esimene versioon, hiljem juba rauapuru. Ega kohapeal keegi ei analüüsinud, peaasi, et tume oleks.»

Ebaühtlane pealekandmine ja suur kogus õli tänapäeval enam kõne alla ei tuleks. «Eks selline grimm tegi kogu vormi ka udusemaks kui ta oli.»

Kalmuse peale vimma ei kanna

Kiivikase kunagine rivaal Marek Kalmus on üles tunnistanud hilisemad dopingutarvitamised, kuid mitte 2001. aasta oma, kus langes pjedestaalilt positiivse tulemuse tagajärjel. Dopinguproovi andsid tol aastal kõik esikolmikusse saanud mehed ning Kiivikas kirjeldab raamatus hämmingut, jäädes esikohal ainsana puhtaks. Konkurentsist langesid teine ja kolmas mees.

«Dopingukontrolli läbiviimine oli lapsekingades,» tunnistas ta, «kellaaegade vahemikud ei klappinud. Ühes ruumis kontrolli läbi viiakse ja meie kellaajad oleksid pidanud osaliselt kattuma, aga nad ei teinud seda. Me oleks  pidanud nägema teineteist seal, aga me ei näinud. Fakt on see, et me mõlemad seal käisime.»

«Kuid lõpuks ei mõõdeta kellaaega, vaid vaadatakse ikkagi proovi. Kuid sportlasele jätab see võimaluse tõlgendamiseks ja küsida, kas see ikka oli minu proov? Kui mingid asjad juba on viltu, laseb see tagantjärele ka õigustatult tõlgendada, et muud asjad võisid ka valesti olnud.»

«Olen Marekit oma elus palju uskunud ja uskusin ka siis, et ta teeb puhtalt. Kuid kui inimene hiljem ka ise ütleb, et «jah, tegin», siis mis minu uskumisest enam kasu.»

Mäng dopingumõttega

«Kujutan ette, kui tol ajal oleks Indrek Otsus tulnud ja öelnud, et tippu jõudmiseks pead sa mingit asja sööma, siis ma kujutan ette, et oleksin söönud,» tunnistas mees.

«Kui treener nii ütleb ja vaatab ümberringi, et muudmoodi ei saa, küllap ma oleks teinud. Jumala õnn on see, et ükski treener, kaasa arvatud Olev Annus, pole mulle kunagi öelnud, et see on tippu jõudmiseks ainus meetod. Ka oma õpilastele ütlen, et kui mina suudan puhtalt tippu jõuda, suudate ka teie.»

Kuld ei jää tulemata

Maailma tasemel võistlustel on olukord hoopis teine ning dopinguproovide võtmine pigem harv nähtus.

«See jääbki sinna, et need treenerid on ise selles koolkonnas üles kasvanud,» tõdes ta, «sa saadki anda edasi vaid neid teadmisi, mis sind ennast tippu on viinud. Kui sa oled ise keelatud ainetega tippu jõudnud, siis millist teist metoodikat oskad sa soovitada?»

«See antakse põlvede kaupa edasi nagu rinnapiimaga. Seal peab toimuma selline raputus, mis Venemaa spordis on toimumas, et terveid võistkondi ei lasta enam võistlustele. Aga see võtab ka aega.»

«Võib-olla paneb see mõtlema, et kaasata spetsialiste ka mujalt maailmast, kui endal pole mõistust selle alaga tegeleda,» märkis ta.

Siiski usub Kiivikas, et lähima viie aasta perspektiivis õnnestub tal ka «uraanimehi» võita.

Ta kirjeldas, et uue IFBB (International Federation of Bodybuilding and Fitness - rahvusvaheline kulturismi ja fitnessi liit) profiliiga loomisega kiirustavad paljud amatöörid sinna võistlema, mis loob amatöörliigas soodsa pinnase taseme ühtlustumiseks.

Laste magamaminekuks koju

Kiivikas tunnistab raamatus, et prioriteetide järjekorras on suhted ja naised spordi järel teisel kohal olnud ning selle tõttu on tulnud ka lõivu maksta.

«Teisele inimesele ei mahu lõpuks pähe, et sa oled trennis kogu aeg,» oli mees aus, «täna saan oma päevakava ise kujundada, aga aastaid läksin poole üheksaks tööle, viie-kuue ajal trenni ja kell üheksa koju, kui oli vaja lapsi magama panna.»

Seda, et ta spordi tõttu ise millestki puudust oleks tundnud, on mehel raske väita.

«Ma ei oska isegi midagi sellist välja tuua. Võib-olla mõni pikem istumine pereringis,» tõdes ta. Pidutsemine ja meelelahutus igatahes kannatanud ei ole.

Ott Kiivikas esitleb elulooraamatut «Visa hing» reedel, 1.detsembril Viru Keskuse Rahva Raamatus ja seejärel teistes linnades.