Eestlasena tuleb leppida, et F1 jääb ilmselt püüdmatuks unistuseks

Sten Piirimägi kodusel Audru F4-etapil.

FOTO: Pille Russi

F1 on crème de la crème - ülim, parim, võimsaim, ägedaim, ülivõrdelisim vormelisari maailmas, millest unistab iga noor võidusõitja. Unistamisest on aga vaid üks samm uisapäisa ja kinnisilmi F1-pileti püüdmiseni. Õnneks päästab eestlast sellest hukatusest kaine talupojamõistus.

Sten Piirimägi õpib Southamptoni ülikoolis pangandust ja majandust. Koolitükkidest üle jääv napp vaba aeg kulub tal järgmise aasta võistluseelarve koostamiseks. Tänavu osales 20-aastane võidusõitja esimest korda Põhja-Euroopa F4 meistrivõistlustel ning 11. koht vajab tulevikus ületamist. Kokku oleks vaja saada 150 000 eurot, et teha edaspidi kaasa täishooaeg, sest tema debüüthooajal läbisid rahakamad konkurendid nii võistlus- kui ka testikilomeetreid mitu korda rohkem kui Eesti ALM meeskonna piloot.

«Läbi terve hooaja ma tegelikult veidi pelgasin masinat. Ma ei tundnud end väga mugavalt, sest mul oli vähe kogemusi,» rääkis Piirimägi. Mees selgitas, et kõhn eelarve kummitas tegelikult kuklas igal ringil, sest vormel lubab võtta kurvis sootuks suuremaid riske, kui teda 10 aastat teeninud kardid, aga kui minna masina piire kompima, on kulukas avarii kerge tulema.

ALM-meeskonna tänavused piloodid Jan-Erik Meikup ja Sten Piirimägi. Piirimägi tunnistas, et ilma Eesti meeskonnata oleks ta ilmselt kardisõidust siirdunud otse mõnda alamasse kereautosarja.

FOTO: Pille Russi

Tuleval aastal plaanib Piirimägi jätkata vormeliroolis – eelmainitud summa tagaks hooaja Põhja-Euroopa sarjas, 50 000 lisaeurot juba mainekamatel Saksa meistrivõistlustel. «Teine valik oleks kereautod – TCR või mingid väiksemad sarjad, mis tunduvad põnevad. Ja kui need plaanid ei lähe käiku, siis ma ei jäta seda asja pooleli vaid sõidan karti edasi,» selgitab noormees.

Vestluses Piirimäega jääbki kõige valjemini kõlama, et tegu on sportlasega, kes teab, mida tahab, aga suhtub oma sinilinnu püüdmise võimalustesse kaine mõistusega. «Alustasin võidusõitu hobina ja sellena olen seda ka hoidnud. Tean teatuid sõitjaid välismaalt, kelle suhtumine on vastupidine, et võidusõit on number üks ja kool number kaks – kui see neil ebaõnnestub, siis nad on siin maailmas täiesti abitud,» räägib vormelipiloot.

Piirimägi annab samas endale aru, mida tähendab autospordimaailmas Eesti päritolu. «Õpingute või tööga ma saan unistada meeletult kõrgele ja seada ambitsioonikaid sihte, sest tean, et see asi on väga palju minus kinni. Võidusõidus võin ma aga ise olla meeletult hea ja sõita kasvõi igas sarjas end esimeseks, aga siis tuleb, no ütleme Pastor Maldonado, kes ei olnud kunagi kõige parem sõitja, ja saab endale F1-tiimi koha,» räägib Piirimägi.

«Pole ühtegi võidusõitjat, kes ei ütleks, et ta tahab sõita F1-s. Kõik tahavad sinna jõuda. Aga peab olema meeletult realistlik ja võtma ratsionaalselt.» Võidusõitja toob näiteks rahvuskaaslased, F1-masinat testinud Kevin Korjuse ja Marko Asmeri: «Meil on Eestis juba olnud mitu väga-väga andekat sõitjat, kes on olnud taseme poolest kõigist teistest peajagu üle ja võinuks jõuda F1. Aga lõpuks tuleb mingi mees välisriigist, mille majandus on sajakordselt Eestist suurem ja lihtsalt maksab selle koha kinni.

Sealt tuleb ka minu mentaliteet: ma pigem keskendun võidusõidule kui number kahele ja prioriteet on ikkagi ülikool. Ma ei ütleks, et see on leppimine, aga olen endale selgeks teinud, et tänapäevases tihedas konkurentsis on meeletult ebatõenäoline F1 jõuda.»

Aga unistamisest ei tasu kunagi loobuda, nagu näitab ka värskeim näide – Brendon Hartley nina ees löödi tema esimeses nooruses mitu korda F1-uks kinni, aga ta rassis kereautosarjades edasi, tuli kestvussõidus maailmameistriks ning tänavu sügisest on 28-aastane uusmeremaalane Toro Rosso põhipiloot.

Tagasi üles