Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/10/02/7166201t1hb30f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7364797t1h7e89.jpg)
Eesti võrkpallikoondis on püsinud stabiilselt Euroopa esikümne piirimail peatselt juba kümme aastat. Välisliigades mängib rohkemgi mängijaid, kui koondisse mahuks, mistõttu teeb võrkpalliliit meeletult tööd, et uueks hooajaks leida vahendid ka loodava B-koondise rahastamiseks. Meie klubivõrkpall on samal ajal rahvusvahelisel tasemel esindatud vaid Pärnuga, kes mängib nõrgimat eurosarja ja vaevalt sealgi kaugele purjetab.
Ei pea olema just eriti taibukas, et mõista, miks on vahe sedavõrd suur. Klubide tugevuse määrab turumajanduses raha. Meie klubid ütlevad ühiselt: olgugi et koondisel ja majandusel läheb hästi, on sponsoreid leida üha keerulisem. Koondise edu sõltub õnneks aga sellest, kui hästi oleme suutnud Eestis mängumehi kasvatada.
Credit24 Balti liiga on kohaliku kasvatustöö viimane aste. Tegu ongi täieliku kasvulavaliigaga. Tänu kohalike noorte esilekerkimisele, koondise edukusele ja rahvusmeeskonna peatreeneri Gheorghe Creţu sidemetele on meie liigast saanud Euroopas paik, kuhu agendid üha suurema huviga oma pilgud suunavad. Ja siit ei siirduta enam üksnes teisejärgulistesse välisliigadesse, vaid ka otse Prantsusmaale ja Poolasse.
Viimasel kümnendil on Eesti klubivõrkpallis arutatud võimalusi teha koostööd nii Venemaa, Soome, Ukraina kui ka Valgevenega, ent pikkade vahemaade tõttu on selge, et praegu poleks see rahaliselt lihtsalt mõeldav. Ka Euroopa võrkpalliliit ei tee olukorda lihtsamaks: juba üksi eurosarjas osalemine on kallis, ent seal edu saavutamine tähendaks siinsele klubile pankrotti, kuna iga järgnevasse ringi jõudmine neelab 10 000 – 15 000 eurot.
Balti liiga oma seitsme Eesti, viie Läti ja kahe Leedu klubiga on niisiis optimaalne lahendus. Tõsi, tahes-tahtmata tekib küsimus, kas ajal, mil Läti ja Leedu klubid jäävad (paljuski Eesti klubide «abiga») vaesemaks, on niisugune ühisliiga meile ikka kasulik. Kuna alternatiivi pole, arvab laiem võrkpalliüldsus, et Balti liiga on igatahes parem väljund kui omavahel Eesti klubidega neli ringi läbi mängida. See tekitaks peagi nii treenerites kui ka mängijates tüdimuse.
Kui jätta kõrvale TTÜ meeskond, kes tegi maksuameti tõttu paari aasta eest läbi 110-protsendilise noorenduskuuri, koosnevad Eesti paremad klubid kolme tüüpi mängijatest: arenevad noored, keskpärased leegionärid ja parimas mängijaeas eestlased, kel polnud tippu jõudmiseks piisavalt talenti või motivatsiooni.
Noorte pealekasv on mõistagi primaarne ja vähemalt lähiaastatel ei tohiks siin langust tekkida. Välismaalaste arv on aga otseses sõltuvuses sellega, kui paljud eestlased mängivad välismaal. Et viimaste aastatega on võõrsilt omale klubi leidnud rekordarv meie mängijaid, on paratamatu, et koduliigas mängivate leegionäride arv on taseme hoidmiseks kerkinud suuremaks kui kunagi varem. Ent kõige kriitilisem küsimus puudutab n-ö kolmanda grupi alleshoidmist. Kui kaua jõuavad Andris Õunpuu, Tanel Uusküla ja Kaupo Kivisilla sugused mängijad töö ja pere kõrvalt sisuliselt professionaalselt sporti teha, teenides selle eest tugeva käepigistuse ja sümboolse kuupalga?
Eesti võrkpalli tulemuslik noortetöö ja praegune ülitihe meeskondade omavaheline konkurents hoiavad nii taset kui publikuhuvi rahuldaval tasemel. Kui mõelda aga sellele, kuidas võiks Eesti klubi Euroopas edukaks saada, paistab olevat vaid üks lootus. N-ö Soome mudel. Sastamala VaLePa tegi tänavu ajalugu, jõudes esimese Soome meeste võrkpalliklubina Meistrite liigas alagrupiturniirile. Edu valemiks olid kolm endist Soome koondise võtmemängijat, keda toetavad noored ja paar leegionäri. Mitu Eesti koondislast hakkab ilmselt lähiaastatel karjääri lõpetama ja teades, kui suur on nende armastus võrkpalli vastu, poleks sellise võistkonna tekkimine sugugi välistatud ka meil.
KOMMENTAAR
Avo Keel, Pärnu VK peatreener
Olen viimase kümnendi esimeses pooles suhelnud nii soomlastega kui venelastega. Moskvas istusin Venemaa võrkpalliliidu presidendi Stanislav Ševtšenko kabinetis. Jutt oli puhtalt Tallinna Selveri liitumisest Venemaa superliigaga. Meil oli helesinine unistus, et kui saaksime korraliku eelarve kokku, tuleksid koju mängima ka paar koondislast, kelle ümber meeskond ehitada. Oli ka jutt, et suursponor tuleb piiri tagant, sest Eestis selliseid summasid pole. Korvpalli VTB Ühisliiga on ju Eesti klubile suurepäraseks väljundiks – kadestasime Kalev/Cramot seetõttu väga kõvasti.
Jõudsimegi oma plaaniga nii kaugele, et Eesti võrkpalliliidu presidendilt Hanno Pevkurilt tuli mõistlik vastus: mis saab olla parem, kui võõrriigi rahaga Eesti võrkpalli arendada! Seejärel uurisime Ševtšenkolt, millal saaksime kohtumised liigaga ühinemise osas kokku leppida. Tema ütles, et talle sobib 24. veebruar ehk riigi sünnipäev. See oli meie jaoks kõige halvem päev. Uurisime, kas oleks võimalik mingile teisele päevale kohtumine lükata, aga sinna see jäigi. Tundus, et tema isiklik huvi ettevõtmise vastu katkes selle vastusega. Täna poleks Venemaa liigaga liitumine ülipikkade vahemaade tõttu enam realistlik, sest nüüd mängib kogu liiga koos. Toona olid klubid aga regionaalselt jaotatud kahte gruppi.
Soomlastega kohtusime umbes samal ajal. Siis oli plaan, et võiks luua Soome, Eesti ja Läti ühisliiga, kus mängiks näiteks 8 Soome, 4 Eesti ja 4 Läti klubi. Toona olid soomlased isegi idee vedajateks, aga nüüd ma ei näe, miks nad tahaksid meid enam kampa võtma. Neil on oma heal tasemel ja ühtlane liiga 11 meeskonnaga.