Indrek Schwede: ideoloogiate sõda Eesti klubijalgpallis

FC Flora võitis tänavu oma 11. Eesti meistritiitli jalgpallis. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Postimees avaldab täismahus Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) ajakirja «Jalka» detsembrikuu numbris ilmunud Indrek Schwede arvamusartikli «Levadia ja Infoneti nõndanimetatud ühinemisest».

Puhtsportlikult kadus Eesti meistrisarjast ära väga tugev klubi ja hea tööandja profipalluritele. Tänu Infonetile oli Premium liigas senise kolme (Flora, Levadia, Kalju) asemel neli tiitlipretendenti ja terves liigas juures 12 tugevatasemelist ja põhimõttelise tähtsusega mängu. Nüüd on eeldatava esineliku asemel esikolmik ja tosina jagu kõva matši vähem.

Muidugi on jutud ühinemisest häma. See on Infoneti omaniku Andrei Leškini viisakas viis klubipidamine ära lõpetada. Tegelikult andis ta oma vutivaranduse üle Levadiale, kes Infoneti lihtsalt alla neelab. Mingit superklubi, kahekordset finantsmusklit ega sünergiat ei teki.

Põhjuse, miks ta oma jalgpallihobile lõpu tegi, ütles Leškin kenasti välja: «Väsisin sellest. Tahtsin tulla lihtsalt mängudele ja nautida.»

Vihjatud on Leškini ärilistele raskustele, aga Nõmme Kalju president Kuno Tehva tõi välja teise aspekti: «See kõik on väga palju kinni emotsioonis. Inimestel on vaja midagi tagasi saada. Kui seda ei tule spordist, siis peab vähemalt keegi patsutama õlale ja ütlema: «Aitäh, Kuno, et sa oled seda teinud! Aitäh, Andrei, et sa oled olemas! Aitäh, Viktor, et sa viid jalgpallielu edasi!»»

See on palju üldisem probleem, sest õlalepatsutamist vajab iga inimene, kes oma töökoormat veab. Ülemuste kiitust ja mõistmist vajavad ka kümned ja sajad alluvad. Eestis jääb sellest puudu. Suure asja vedajad peavadki ise paraku leppima sellega, et nad jäävad hambusse kõigile neile, kes tunnevad konkurentsi. Meie jalgpalliklubidest ei ole kõige enam vett ja vilet näinud mitte Kalju, Levadia ja Infonet, vaid Flora, kes on alates 1990. aastast murdnud dogmasid jalgpallivaenulikul spordimaastikul. Nii palju, kui 1990. aastatel sai avalikkuselt meedia kaudu sõimata klubi tollane president Aivar Pohlak, pole Viktor Levada, Kuno Tehva ja Andrei Leškin ka kolme peale kokku kogenud. Eesti-siseselt on Pohlak alles viimastel aastatel saanud hakata välja võtma positiivse suhtumise «dividende», millele on kindlasti kaasa aidanud Lilleküla staadioni rajamine ja spordiala täierindeline ülesehitustöö Eesti Jalgpalli Liidu liinis.

Projekt ja produkt

Levadia, Kalju ja Infonet on aastaid kujutanud endast kolme tippklubi liitu, mis on oponeerinud Eesti klubijalgpalli ülesehitusele. Eelkõige on neile pinnuks silmas KTMi-reegel (klubis treenitud mängija reegel), mis sätestas lõppenud hooajal, et igas klubis peab algusest lõpuni väljakul olema vähemalt üks KTM. See määr hakkab lähiaastatel tõusma. Nimetatud kolm klubi arvavad, et reegel pärsib jalgpalli arengut ja takistab ka rahvusvahelist edu. Loomulikult on neil õigus oma arvamusele, nagu teistel on õigus kriitikale nende seisukoha kohta.

Silma torkab kolmiku orienteeritus rahale, mitte kogukonnale ega fännidele (Kalju erineb selle poolest positiivselt). Ilmekaks näiteks on Viktor Levada sõnad, mis ta lausus pressikonverentsil, kus selgitati kahe klubi niinimetatud ühinemise tausta: «Kogu suur idee on koondada kahe klubi parimad jõud igas vallas ja pakkuda selle asemel paremat toodet.»

Talle sekundeeris Kuno Tehva: «Ka meil olnuks mõnes mõttes lihtsam uue projektiga liituda.»

Seega on uus klubi toode ja projekt – siia ongi koer maetud. Lugupeetud jalgpallijuhtide mõtlemine on kaldu raha poole. Üle ilma on jalgpalliklubid ikkagi teatud ühiskonnarühmade esindajad. Olgu selleks ühendavaks teguriks religioon, rahvus, linnaosa, sotsiaalne klass või miski muu. Klubid ei ole produktid ega projektid. Nende presidendid tulevad ja lähevad, aga klubid jäävad. Miks nimetatud klubid sellise staatuse poole ei püüdle? See oleks tõeline kingitus ja õlalepatsutamist väärt pärandus meie ühiskonnale, kui Eesti suurte klubide loojad, taasasutajad ja ülevõtjad rajaksid klubi, mis jääb püsima ka siis, kui on nende aeg kõrvale astuda. Üle ilma pannakse selle eest staadionile, mis peaks igal tõsiseltvõetaval klubil olema, klubi kunagise presidendi nimi ja monument! Ostetud edu kaob kohe, kui raha otsas. Eestis kaob ka klubi.

Miks tuuakse välismaalt kallutatud näiteid sealsest jalgpallistruktuurist, aga jäetakse tähelepanuta kõige olulisem: klubid on täpselt nii head ja nii jätkusuutlikud, kui tugev on nende toetajate baas ning tähendus kogukonnale ja ühiskonnale laiemalt. Muidugi on katkestatud vutikultuuriga Eestis ja tänapäeva avarate valikute juures väga raske luua nullist suurt fänniarmeed, kuid kindlasti on see pingutust väärt proovikivi.

Teeme väikese mõtteharjutuse. Käime kõik Premium liiga klubid läbi eeldusega, et nende praegused juhid astuvad päevapealt tagasi. Meister Flora puhul tuleb meelde, et kui Aivar Pohlak loovutas presidendikoha poeg Pellele, oli juttu sellest, et klubi käsitletakse ka tulevikus perekonna ühise asjana. See ei anna iseenesest muidugi mingit garantiid, aga klubi senine ajalugu lubab uskuda, et perekond saab võimalike kriisidega hakkama. Peale selle peaks Flora kaubamärk tagama jätkusuutlikkuse.

Levadia puhul meenub, et kui Viktor Levada äril hakkas halvasti minema, kinnitas klubi toonane juhtkond, et klubi ja Levada äri rahakotid on eraldatud ja saadakse hakkama. Ka Levadial on tuntud kaubamärk ja klubi üleandmine uutele võimalikele omanikele/juhtidele ja kestmajäämine peaks olema tagatud.

Nõmme Kalju president Kuno Tehva tõdes, et kui ka tema lahkuks Leškini kombel, tekitaks see üsna sarnase stsenaariumi, kuid klubi näeb vaeva, et mitte sõltuda nii palju ühest inimesest. Kalju puhul on trumbiks fännide ja kogukonna kaasamine klubi tegemistesse. Kui Tehva aga taanduks, kas leiduks piisavalt ambitsioonikas eestvedaja? Kalju määratleb end küll 1923. aastal loodud klubina, kuid Levadia kaubamärk (loe: tiitlite arv ja koht Eesti praegusaja vutis) tundub hetkel tummisem olevat. Kui peatoetaja lahkub, oleneb väga palju ilmselt ka klubi võimalikust hinnast: uuele jõukale klubiomanikule võib mõne esiliiga või teise liiga olemasoleva klubi tasuta ülevõtmine kujuneda odavamaks kui Flora, Levadia või Kalju ostmine, mistap võivad kaardilt kaduda ka teenekad klubid.

FCI Tallinna puhul nägime, mille tõi kaasa omaniku meelemuutus. Klubi kadumise põhjus on  kindlasti ka lühike ajalugu ja sisuliselt olematu rahaline väärtus. Narva Transi puhul peame küsima, mis juhtub siis, kui kõrvale astub Nikolai Burdakov. Tõenäoliselt jääb mingi meeskond Narvat esindama igal juhul. Sama kehtib Paide Linnameeskonna kohta, sest sisuliselt on ju tegemist Järvamaa satsiga ning eelkõige on küsimus selles, kas seal kandis leidub eestvedajaid. Iseenesest on üsna samasugune ka teiste Eesti linnade võimalik saatus, kusjuures Tartu Tammeka on silma paistnud eriti vastutustundliku ja südamega tehtud töö poolest (näiteks Sepa staadioni ettevõtmine). Tammeka on Tartus kaubamärk ja tundub, et kui tema juhid peaksid kõrvale astuma, suudavad nad üles kasvatada uue põlvkonna eestvedajaid. Ka Viljandi ja Pärnu puhul tuleb tõdeda, et esindusmeeskond jääb neisse paikadesse alati, olenemata klubi konkreetsest nimest.

Kellesse ja millesse usume?

Seega on küsimus eelkõige pealinna profiklubides ja minu arvates ka selles, kui palju usutakse Eestisse, meie inimestesse, jalgpallikoolitusse tervikuna ning treeneri- ja mängijakoolitusse eraldi. Levadia, Infonet ja vähemal määral Kalju on näited selle kohta, et selline usk puudub. Infonet ei hoolinud Lasnamäele kinnistumisest ja teade, et klubi kolib A. Le Coq Arenale, oli selge märk sellest, et esikohal oli raha teenimine ja selle kokkuhoid, mitte jalgpalliklubi arendamine. (Omal ajal kolis Levadia ära Maardust, kus tal oli jalgpallijanune ja väga tänulik publik.) Nii Levadia kui ka Kalju unistavad läbilöögist Euroopas, kuid tee selleni viib nende arvates paksu rahakoti ning teise- ja kolmandajärguliste välismängijate kaudu. Turg on sellise tasemega palluritest üle ujutatud ning parimad neist leiavad endale Eesti meistrisarjast rahakama ja tugevamaid mänge pakkuva liiga. Meile sattuvad üksikud eredad erandid (Anton Mirantšuk), kes suuremat pilti ei mõjuta.

Seega on Eesti klubijalgpallis vastamisi kaks ideoloogiat: projekt/produkt ja oma mängijate kasvatamine. Mõlemad võivad tuua edu. Esimese puhul on otsustav roll rahal, teise puhul meie oma inimeste igapäevatööl, mis toob nii edu, kui ka tõstab koondise taset ning pakub innustavaid ja eneseusku suurendavaid eeskujusid järgnevatele põlvkondadele. Tark investeerimine meie inimestesse/mängijatesse on jätkusuutlikum kui välismängijate ostmine, mis on ühekordne tegevus.