Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

FIS-i esindaja tunnistab: kröösuste surve röövis Eestilt olümpiakohad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tänavune Lahti MM: Han Hendrik Piho ees ja vennas Kail tema kannul. FIS-i otsus võib tähendada mõlemale olümpiaukse sulgumist. | FOTO: Tairo Lutter

Üleeile sai Eesti kahevõistluskoondise peatreener Andrus Ilves alajuhilt Rauno Loidilt telefonikõne, mis tegi tuju igati heaks. Õhus olevat võimalus saada senisele neljale Pyeongchangi olümpiakohale viies juurde.

Ent rõõm osutus äärmiselt üürikeseks. Juba järgmise päeva hommikul saabus teave: saate nelja koha asemel … hoopis kaks.

«Ausalt öeldes polegi kõik veel päris täpselt kohale jõudnud. Reeglid peaks justkui paigas olema. Kuidas saab kaks kuud enne olümpiat selline muutus üldse toimuda? Ei tea, mis seal FISis toimub. Loodan, et otsus pole lõplik,» pahandas Ilves rahvusvahelise suusaliiduga.

Muutuse põhjustas FISi soov tõsta ühe riigi maksimumkvooti neljalt sportlaselt viiele. Tippude arvelt vähenes aga pingerea tagumiste – ehk ka Eesti – kvoot. Paar nädalat tagasi tegi FIS sarnase muudatuse ka suusahüpetes – seal moondus kaks Eesti kohta seetõttu üheks.

«Võetuks säärane otsus vastu 2016. aastal, kui algas kvalifitseerumine, ei ütleks ma ühtegi sõna. 70 päeva enne olümpiamänge reegleid ei muudeta. Alati võib öelda, et olge ise kõvemad. Aga kahjuks ongi FIS selline ootamatusi täis organisatsioon,» oli Eesti Olümpiakomitee spordidirektor Martti Raju tige kui herilane, läkitas kahele Rahvusvahele Olümpiakomitee inimesele pahameelt väljendava kirja, kuid ei hellitanud reaalset lootust, et kella uuesti tagasi keeratakse.

Otsitud põhjus?

«Otsus on lõplik,» lausus FISi kahevõistluse alajuht Lasse Ottesen Postimehele. «Tunnistan: ajastus on halb ja liiga hiline. Möönsime ka arutelude käigus, aga et selgus pidanuks olema majas hiljemalt hooaja alates, ent leidsime siiski, et parem on süsteemi muuta nüüd, mitte pärast olümpiat.»

Endine Norra tippsuusahüppaja kirjeldas põgusalt protsessi kulgu: «Saime mitmelt suuremalt koondiselt – nii suusahüpetes kui ka kahevõistluses – väga vihaseid kaebusi, mis puudutasid varuvõistleja staatust olümpiamängudel. Et kas peab elama väljaspool olümpiaküla, et iga ala kohta saab teha vaid ühe vahetuse ja nii edasi. See oli üks teemadering, kuigi mitte ainus. Arutasime olukorda nii oma alaliidu sees – ehk suusahüppajate ja murdmaasuusatajatega – kui ka Rahvusvahelise Olümpiakomiteega ning otsustasime pöörduda kohe tagasi samasuguse kvalifikatsioonisüsteemi juurde, nagu oli 2010. ja 2014. aasta olümpia eel. Rõhutan, et mina polnud kaugeltki ainus otsustaja.»

Raju seepeale: «See ei saa olla tõsi!? Varuvõistlejatel on kõik samasugused õigused ja võimalused kui koondise n-ö põhiliikmel – ta ei saa vaid osaleda ava- ja lõputseremoonial ning ta kaelakaardil pole nuga ega kahvlit. Ent seda viimast saab lihtsa vaevaga juurde korraldada. Voodikoht olümpiakülas tema arvelt ei kao. Kui tegelik põhjus peitub tõesti taolistes nüanssides, siis ... Ütleme nii, et sel juhul olen ma olümpialiikumises ikka väga pettunud. Lihtsalt püütakse suurte elu eriti mugavaks teha.»

Samas ei saa sugugi välistada, et jõukad (eelkõige suusahüppe) riigid mõjutasid otsustajaid hoopis teistsuguste vahenditega ning Otteseni toodud põhjus on otsitud.

Sundkärped abipersonalis

Andrus Ilves tõdes, et uus olukord olümpiaks valmistumise plaane ei muuda. Ka olümpiakoondise moodustamist ei pidanud ta seetõttu keerulisemaks. «Meil on statuudid varakult paika pandud. Kõige tähtsamad on tänavuste MK-etappide, seejärel kontinentaalsarja tulemused ja vajadusel eelmine hooaeg,» lausus ta. «Kristjan Ilves võib end kindlalt tunda, ülejäänud neljal mehel väga suurt tasemevahet pole. Lillehammeris pääses Karl-August Tiirmaa ainsana edasi ja sõidab koos viirushaigusest paranenud Kristjaniga ka Ramsausse. Han Hendrik ja Kail Piho ning Andreas Ilves lähevad samal ajal aga kontinentaalkarikaetapile USAsse.»

Samas märkis peatreener nukralt, et kaduma läheb võimalus võidelda meeskondlikult esikümne – või heal päeval esikaheksa – koha eest.

Raju tõi aga välja, et negatiivne mõju Eesti olümpiakoondisele avaldub ka mujal. Kuna Kristjan Ilves on esinduse suurim lootus, kes saab kaasa korralikud taustajõud – treeneritena isa ja Anatoli Šmiguni, kaks hooldemeest ja massööri –, ent iga riigi abipersonali suurus ei tohi ületada sportlaste arvu, seisab EOK nüüd ebameeldiva ülesande ees. Algse plaani kohaselt tulnuks ülejäänud delegatsioonist näpistada üks, nüüdse FISi varajase jõulukingituse järel aga koguni kolm abipersonali kohta.

LISALUGU

Déjà vu, ainult et poole valusam

Juba teist taliolümpiat järjest valmistuvad Eesti kahevõistlejad spordi suurpeoks teadmises, et välja saab panna ka meeskonna. Ent teist olümpiat järjest jätab Rahvusvaheline Suusaliit eestlased viimasel hetkel pika ninaga.

Kui tänavu allus FIS suurriikide survele, siis neli aastat tagasi Sotši mängude eel sai meile saatuslikuks «pisike näpuviga». Toona rääkis EOK spordidirektor Martti Raju Postimehele: «Reeglite järgi saab Venemaa igal alal välja panna meeskonna. Rahvusvaheline Suusaliit olümpiakohti jagades seda aga ei arvestanud. Kui selgus, et Venemaa kahevõistlejad tahavad startida ka meeskonnavõistluses ja neil oli normi täitnud vaid üks sportlane, said nad kolm meest juurde ja need kohad võeti kolmelt viimaselt – Eestilt, USA-lt ja Šveitsilt.»

Järgnes tuline vaidlus, mille tulemusel jäi Sotšis võistlemata Kail Pihol. Äärmiselt tõenäoline, et tal tuleb juba teist olümpiat järjest sarnase saatusega leppida. Teine kannataja on tänase tähtedeseisu valguses tema vend Han-Hendrik.

Viljar Voog

Tagasi üles