Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6765923t1hc2f6.jpg)
/nginx/o/2016/12/28/6208433t1h7aad.jpg)
Aeg lendab linnutiivul. Juba 63. korda valitakse aasta (parimat, populaarseimat?) sportlast. 27. detsembril saame «Spordiaasta tähed 2017» auhinnagalal näha, kes siis seekord väljavalituteks osutuvad. Lugedes viimaste nädalate seisukohavõtte meedias, julgen ennustada, et kõigile sellest ettevõtmisest head nahka ei saa.
Miks, sellest allpool.
1955. aastal alguse saanud küsitlus hõlmab eri aegadel ise punktiandjaid. Vene ajal ei saanud rahvas oma lemmikuid valida, see oli spordiajakirjanike pärusmaa. Ja valikusõel oli karm: kui atleet ei esindanud sini-puna-valge lipu all Eesti NSVd, oli ta juba eos (loe: enne konkursi algust) diskvalifitseeritud. Hea, et Jaan Talts tuli 1972. aastal olümpiavõitjaks. Saanuks ta näiteks surumises nulli, olnuks parim sportlane Euroopa meistrivõistlustel DN-klassis kuldmedali võitnud jääpurjetaja Endel Vooremaa. Aga Jüri Tarmak, Müncheni olümpiamängude kuld kõrgushüppes? küsib nüüd nii mõnigi noor spordisõber koduvabariigis. Vastan: olümpiavõitja oli kirjade järgi leningradlane ega mahtunud kodukamara ahtakesse valikusõela.
Isiklikku. Kuigi ma pole päevagi spordiajakirjanikuna töötanud, olin selle aastasaja algul tubli viis aastat Eesti Spordiajakirjanike Liidu täieõiguslik liige ja osalesin eksperdina mitmel korral parimate sportlaste valimistel.
Oi, see oli tore aeg! Hääletamine korraldati tavaliselt keskmise hinnaklassiga hotelli konverentsisaalis, laual olid aurav kohvikann ja küpsisekauss. Hoolimata varajasest kellaajast ka Vana Tallinn ja odav brändipudel.
Õilis ettevõtmine oli: algul mälestati siit ilmast lahkunud ametivendi, siis loeti kõva häälega ette nominendid ja jagati välja valimissedelid. Paljudel oli hästi kiire, hääletustulemuste teatavakstegemise ajaks olid vaid väiksemad vennikesed maakonnalehtedest ja pensionärid jõujooke mekkima jäänud. Näiteks kunagine telekorüfee, praegu strateegiline nõustaja Raul Rebane kirjutas valimissedelile vaid ühe kuuetähelise perekonnanime ja lahkus kohe lihtsurelike hulgast. Muide Kanter valitigi sel aastal parimaks.
Nojaa, aga ühel hetkel visati vanamehed ja minusugused, kes õhtuti eetris spordiuudiseid ei loe või mõnes portaalis uudiseid ei trei, sellest seltskonnast välja. Põhiliselt vist vanameeste pärast, kellele paremusjärjestuse koostamisel oli kõige tähtsam võit või medal. Ükskõik, kas see tuli allveeujumises, koroonas või tuletõrjespordis.
Õige kah, kui vanurid matsu ei jaga, pole neil asja ka kohvi- ja konjakilauda. Ega ma ise ka, vähemasti mõttes, patust puhas olnud – 2008. aastal, kui Evelin Ilves oli võitnud ühe rulluisumaratoni, kaalusin tollase esileedi äramärkimist naistearvestuses. Tahtsin panna ta viiendaks, paraku jõudsin kohale alles häältelugemise ajaks.
Miks ma nendel vähetähtsatel seikadel nii pikalt peatun, võib lugeja küsida. Vastan: terad tuleb sõkaldest eraldada juba enne hääletamist. Tuleb valida «õiged» valijad, kes oleksid mõnele spordiajakirjanduse jõumehele meelepärased. Eelmisel aastal oli rahvas juhm ja valis parimaks Rasmus Mägi. Ja Peep Pahv nurises: «Küll aga tegi rahvahääletus arusaamatu karuteene Gerd Kanterile. Ajakirjanikud ja alaliidud andsid talle esikohapunktid, kuid rahvahääletusel ei mahtunud tänavu EMil pronksi saanud ja olümpial viiendana lõpetanud mees isegi esiviisikusse.» (Postimees, 28.12.2016).
«Üllatuslikult – et mitte öelda enamat – ei saanudki parima meessportlase hääletusel ajakirjanike ja alaliitude arvates parim Gerd Kanter rahvalt ainsatki punkti. Tegelikult ei peaks Kanteri fännid näitama näpuga rahva, vaid rahvahääletuse korraldajate ehk Eesti Olümpiakomitee poole,» sekundeeris Jaan Martinson (Eesti Päevaleht, 28.12.2016).
Seetõttu pole ka midagi imestada, et käesoleval aastal ei jätnud eelmainitud ajakirjanikud midagi juhuse (ka rahva) hooleks. Kuna meie epeepiigad tulid maailmameistriks, oleks Ott Tänakul (koos kaardilugeja Martin Järveojaga) võistkondade arvestuses väga raske neid edestada. Aga nui neljaks (õigemini ekipaaž pooleks), Tänak peab sel saavutustevaesel aastal kuidagimoodi esimeseks tulema! Ja nii – «Miks EOK kotib Tänakut?» – kurjustas Martinson Delfis (27.11.2017). «Seekord küsis mu kolleeg Jaan Martinson tabavalt: «Miks on EOK aasta sportlase kandidaatide sekka pannud võrkpallur Robert Tähe ja jalgpallur Ragnar Klavani, aga mitte rallisõitja Ott Tänaku?» Raske on talle vastu argumenteerida. Eile loobus EOK p u i k l e m i s e s t (minu sõrendus – M. S.) ja lisas Tänaku ka individuaalsportlaste kategooriasse,» teavitas Märt Roosna avalikkust ajakirjanike seljavõidust (28.11).
Üks küsimus jääb siiski õhku. Kus oli veerandsada aastat spordiajakirjanikuna töötanud Martinson 2004. aastal, kui Markko Märtin autoralli maailmameistrivõistlustel kolmandaks tuli?