Kaia Kanepi: mäng, mis muutis mu elu

Kaia Kanepi estleb oma elulooraamatut Foto: Konstantin Sednev

Postimees avaldab Kaia Kanepi raamatust «Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel» täismahus peatüki «Mäng, mis muutis mu elu».

See juhtub minu 16. sünnipäeval. Isa on kodus ja jälgib skoori internetist, aga ema ja mõlemad õed on koos minuga Pariisis ja istuvad tribüünil. Vanem õde Kadri on kohale sõitnud Ameerikast, oma uuelt kodumaalt, kuhu ta on lootustandva tennisistina ülikooli õppima pääsenud ja elama jäänud.

Mängu ennast mäletan ma üksnes ähmaselt. Küllap sellepärast, et ma ei pea seda teistest kuigipalju tähtsamaks. Treener Tiit Kivistik sisendab mulle, et see on mäng nagu iga teinegi. Lihtsalt üks mäng paljude teiste seas, mis tuleb ära võita. Usun teda nagu ikka.

Tegelikult muudab see mäng kogu mu elu, aga sellest saan ma aru alles aastaid hiljem. Tol päeval, 10. juunil 2001 lõpeb minu lapsepõlv. Mitte keegi – ei treener, vanemad ega ammugi ma ise – pole valmis selleks koormaks, mis mu õlgadele pärast seda võitu langeb.

See ei ole lihtsalt üks mäng paljude teiste seas. Sellest mängust saab alguse ränk haigus, mis vaevab mind pikki aastaid ja vajutab pitseri kogu mu karjäärile. Sellest mängust saab alguse ka mu rännak Jumala juurde, kelle poole ma lõpuks abipalvetes pöördun.

Oma vastast Svetlana Kuznetsovat mäletan ma seevastu hästi. Olen temaga varemgi kohtunud ja oleme ka hiljem täiskasvanutena ägedaid tenniselahinguid pidanud.

Kuznetsova vanemad on Eesti spordisõpradele ammused tuttavad. Tema ema on trekirattur Galina Tsarjova ja isa jalgrattatreener Aleksandr Kuznetsov. Selle Venemaa spordiringkondades hästi tuntud paariga on omal ajal palju piike murdnud meie rahvuskangelane, kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe.

Nüüd siis pean mina oma 16. sünnipäeval vastu astuma nende tütrele. Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste noorteturniiri finaalis, maailmakuulsa Roland-Garrose tennisekeskuse kolmandal väljakul.

Svetlana Kuznetsova on juba noorteklassis jändrik nagu tammejuurikas. Ta on kõva lööja ja ründab kohe algusest peale maruliselt. Kui vähegi võimalik, tungib ta pärast õnnestunud ründelööki kohe võrku. Ma pean mängu panema kõik oma oskused, et sellele survele vastu pidada.

Esimeses setis suudan ma end tema löökiderahe alt veel kuidagi välja vingerdada, aga teises vajun ma täiesti ära. Lähen krampi ja mängin palju kehvemini kui ülbe ameeriklanna Ashley Harkleroadi vastu, kellest ma poolfinaalis nagu teerulliga 6:1, 6:3 üle sõitsin.

Teel finaali olen ma kolmandas ringis 7:6 6:3 jagu saanud ka Dinara Safinast, maailma ühe parima meesmängija Marat Safini nooremast õest, keda peetakse Venemaa uueks imelapseks. Võit Safina üle tuleb väga vaevaliselt – ilmselt lasen ma end segada tema kuulsast nimest ja olen pinges.

Aga Safina ja Harkleroadi alistamine on saavutus, mida veel mõni kuu tagasi poleks keegi uskunud: mina, Haapsalust pärit 15-aastane tüdruk, aasta tagasi maailma noorteedetabelis alles kolmanda kümne mängija, olen «kotti pannud» kahe suurriigi, Venemaa ja USA kõige säravamad tulevikulootused.

«Meie Safinal on väga tõsine konkurent. Üle pika aja on Eestist kasvamas tõeline tennisetäht,» imestab Eurospordis Vene kommentaator, kes hääle järgi otsustades võib mäletada veel aegu, mil Toomas Leius oli Nõukogude Liidu esireket.

Kuznetsova on Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste noorteturniiril alles 6. asetus, kuid ta on Safinast ja Harkleroadist hulga sitkem võitleja. Ma olen Pariisi tulnud otse Itaaliast, kus olen esmakordselt elus võitnud ITFi A-kategooria turniiri ja tulnud Itaalia noortemeistriks. See annab enesekindlust, kuid Kuznetsova jõulise ründemängu vastu pean ma siiski rohtu otsima tervelt kaks ja pool setti.

Teen seda, mida ma olen teinud juba pisikesest peale, kui pean mängima endast vanemate ja tugevamate vastastega, kes löövad palli minust hulga kõvemini. Ainus võimalus neid võita on kõigest hingest joosta ja kõik pallid kõrge kaarega ja tugeva vindiga pikalt tagasi ajada, kuni vastane eksib või lihtsalt ära väsib.

See lapsena kätte õpitud mäng on minu trump, mida ma kasutan isegi veel noorteklassi lõpuaastatel. Ma olen selles tõesti hea. Teadmine, et ma võin häda korral appi võtta tugeva vindiga kõrge kaarpalli, millega ma suudan iga vastase ära väsitada või hulluks ajada, annab mulle kindlustunde, mis lubab võimaluse korral vabamalt rünnata ja julgemalt lüüa. Tulgu, mis tuleb – kui vaja, siis lasen ma lõpuks käiku oma salarelva ja võidan ikka.

Kuznetsova peab mu kaarutamisele väga kaua vastu. Alles kolmandas setis suudan ma tema mängurütmi lõpuks sassi ajada, lüües vaheldumisi kõrgeid topspinne ja teravaid ründelööke. Seisul 2:2 ta viimaks murdub ega saa enam ühtki geimi.

Tulemusega 6:3, 1:6, 6:2 saab minust Prantsusmaa noortemeister, maailma ühe kõige tähtsama noorteturniiri võitja. Enne mind on samaga hakkama saanud sellised tipud nagu Jennifer Capriati, Amélie Mauresmo, Justine Henin – kui mainida ainult neid, kes 2001. aastal naiste seas sealsamas Pariisis ilma teevad. Ja loomulikult Martina Hingis, keda treener Kivistik mulle alailma eeskujuks seab.

Eestis on samaväärne saavutus ette näidata ainult Toomas Leiusel, kellest on juba ammu saanud elav legend. Tema võidust Wimbledoni noorteturniiril on möödas 42 aastat. Eesti tennisepublik on selle ime kordumist oodanud peaaegu pool sajandit, kuid sellegipoolest tabab minu võit peaaegu kõiki ootamatult. Ainult vähesed asjatundjad on uskunud, et ma olen selleks võimeline. Viimase paari aastaga olen ma nii kiiresti arenenud, et peaaegu keegi pole selleks võiduks tegelikult veel valmis – ei spordiajakirjanikud, tennisepublik, minu perekond ega ma ise.

Ühes võidujärgses intervjuus ajakirjale Sporditäht ütleb Kivistik: «Keegi ei osanud paar aastat tagasi arvata, et Kaia kuulub 16-aastaselt maailma paremikku kuni 18-aastaste seas ja on saavutanud rea rahvusvahelisi võite. Kolm aastat tagasi öelnuks me, et tegemist on unenäoga.»

Minu jaoks saab see unenägu ilmsiks alles siis, kui ma Eestis lennukist maha astudes korraga kümneid mikrofone, kaameraid ja tervitajate lillemerd näen. Aga kõigepealt pean ma Pariisis oma elu esimese dopinguproovi andma. Selleks kulub mul kolm tundi. Keha on pikast mängust nii tühi, et ma joon ära mitu liitrit vett, söön arbuusi ja maasikaid, kuni lõpuks hakkama saan. Sünnipäeva tähistame ema ja õdedega Pariisi äärelinnas Disneyworldis. Ma olen ju ikkagi veel laps ega oska aimatagi, et mu lapsepõlv on just äsja otsa saanud.