Kuidas Enn Pant Kaia Kanepile hakatuseks miljoni andis

Postimees Sport
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enn Pant ja Kaia Kanepi 2007. aastal sponsorlepingu sõlmimisel.
Enn Pant ja Kaia Kanepi 2007. aastal sponsorlepingu sõlmimisel. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Postimees avaldab Kaia Kanepi raamatust «Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel» lõigu, kus juttu sellest, kuidas Tallink tema sponsoriks asus.

Hakatuseks anname miljoni

Elus on vahel nii, et kui üks asi läheb hästi, siis hakkavad korraga kõik asjad hästi minema. Edu toodab edu. Ja ebaedu toodab paraku ebaedu. 2007. aasta alguses tundub mulle, et kõik läheb aina ülesmäge ja kuidagi teisiti ei saagi enam üldse minna. 

Kõige suurem rõõmusõnum on päratu suure rahvalaeva jõudmine minu õuele kohe 2007. aasta jaanuaris. Alles me olime pankroti ja karjääri katkestamise äärel, nüüd aga avanevad mu ees järsku kõik võimalused harjutada ja võistelda just nii nagu vaja.

Kogu mu karjääri jooksul on ainult kaks inimest tulnud mu isale ise raha pakkuma. Üks neist on Olari Taal Ösel Foodsi juhina ja teine 2007. aasta algul laevafirma Tallink juht Enn Pant.

Tallinki tüüri juures on ka Haapsalu mehi, kuid miskipärast pole mu isa ega Randpere isegi kõige suuremas rahahädas neilt abi palunud. Randperel võib selleks olla ka mõjuvaid põhjuseid. Tallinki juhid eesotsas Enn Pandiga pidutsesid pärast üht juhatuse koosolekut Silja Symphony pardal nii vägevasti, et terve Põhjamaade ajakirjandus kõmises veel mitu nädalat takkajärgi. Valdavalt rootslastelt koosnev laevapere ja ametiühing süüdistasid ettevõtte juhte töötajate mõnitamises, peksmises ja isegi seksuaalses ahistamises. Skandaal sai tuntuks kui Pandi kalaröstimine, sest Tallinki juhid olid üritanud vintispäi ka laevarestorani röstris kala soojendada. 

Eesti ärimehed kommenteerivad kalaröstimist ajakirjanduses väga vaoshoitult, ainult aastaid Rootsis töötanud IBM Eesti juht Valdo Randpere ei suuda suud kinni hoida. Ta teatab TV3s, et Enn Pant peaks laevafirma juhi kohalt tagasi astuma.

Kõike seda teades on mu isa väga üllatunud, kui ühel õhtul, päris hilisel ajal helistab talle Tallinki juhi Enn Pandi üks lähemaid äripartnereid, Haapsalust pärit Ain Hanschmidt ja teatab pikema sissejuhatuseta, et Tallink hakkab nüüd Kaiat toetama ja annab hakatuseks miljoni. Juhatus olevat just koos olnud ja otsustanud.

«Miljoni?!», ei usu mu isa oma kõrvu. See kõlab nii uskumatult, et raske on üldse midagi kosta. Isa on Hanschmidti telefonikõne ajal parajasti bowlingu-saalis õhtut veetmas ja kurikate kukkumise kolina vahelt on raske aru saada, kas Hanschmidt mõtleb seda miljonit tõsiselt või teeb nalja.

Eestis on tol ajal ainult kümmekond inimest – kümmekond kõige vingemat tippjuhti –, kelle aastapalk küünib miljoni kroonini. Mu isa loeb ja veeretab näpu vahel igat senti, enne kui selle välja annab. Igal aastal kirjutab ta riigilt mõnekümne tuhande krooni suuruse sporditoetuse saamiseks kultuuriministeeriumile ja hasartmängumaksu nõukogule brošüüripaksusi taotlusi ja aruandeid. Mu kõige suurem heategija, suure surmaga peasponsoriks leitud ehitusfirma YIT suudab aastas välja panna vähem kui pool miljonit krooni. See tundub päratu suur raha olevat. Nüüd aga helistab keegi ise, ilma et temalt oleks sentigi küsitud, ja teatab justkui muuseas, et ta annab hakatuseks miljoni. Hakatuseks!

Tallinki juhatuse otsuse taga on laevafirma suuromanik ja juht Enn Pant isiklikult. Nagu mu vanemad ja kogu Haapsalu KEKi kontorirahvas kunagi ammu, nii on ka Pant nüüd juba küpses eas reketi kätte võtnud ja tennisest hullupööra vaimustusse sattunud. Koos oma kaaslase Sergeiga käivad nad peaaegu iga päev tundide kaupa Pirital palli tagumas. Minu viimase aja edu on viinud nad mõttele osta endale kõige muu kõrvale ka isiklik tipptennisist.

Tegelikult ei anna Pant hakatuseks miljonit. Ta annab hakatuseks hoopis 1,3 miljonit, poole mu aastaeelarvest. Ma ei tea, kas see on kokkusattumus või suurejooneline žest, aga just niisugune see summa on – üks kroon iga Eesti elaniku kohta. 

WTA reeglite kohaselt võib mu võistlussärgil olla kaks väikest logo ja Pant ostab need mõlemad ära. Tallink annab miljon krooni ja Tallinki suuromanikele kuuluv Infortar annab 300 000 krooni. Esimese sponsorlepingu sõlmime 30. jaanuaril 2007 uhiuues Tallink City hotellis ja Pant lubab heade tulemuste korral aasta pärast lepingut pikendada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles