Mart Soidro kolumn: Jaan Taltsi peale mõeldes (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Jaan Talts (paremal) Eesti Olümpiakomitee eelmisele presidendile Neinar Selile selgitamas, mis tema asjadest arvab.
Jaan Talts (paremal) Eesti Olümpiakomitee eelmisele presidendile Neinar Selile selgitamas, mis tema asjadest arvab. Foto: Peeter Langovits

Pool sajandit tagasi, 5. detsembril 1967 valiti Jaan Talts maailma kümne parima sportlase hulka. Ükskõik millise vastikustundega me nõukaaega ka ei meenutaks, vaadakem tõele näkku: Jaan Talts oli sel aastal N Liidu parim sportlane!

«Kas sa Tihemetsa Tiinat tead?» küsis Ain Kaalep (1926) laulusalmis, mille viisistas Valter Ojakäär (1923–2016). Küsimus oli asjakohane, sest Tihemetsa sovhoostehnikumi 1963. aastal lõpetanud Jaani teadsid kõik põlvepikkused poisikesed koduvabariigis, «vanematest tegijatest» rääkimata. Taltsist oli saanud maailma Jaan. Soolise võrdõiguslikkuse volinikku meil siis veel ei olnud, seetõttu tuli teha reveranss ka nõrgemale soole, et olukord Tihemetsas balansis oleks.

Pilk raamaturiiulile. 10. veebruaril 1975 on mulle kingitud Peter Klemmi raamat «Aurumasinast elektrimootorini». Pühendusega: «Mart Soidrole. Õpi hästi ja ole tugev. Artur Vader». Olen veendunud, et tollane ülemnõukogu presiidiumi esimees pidas viimase soovituse puhul silmas Müncheni olümpiavõitjat tõstmise raskekaalus. Kolmekordset maailma- ja neljakordset Euroopa meistrit, kes püstitanud 43 maailmarekordit (1967–1972).

Tagasi üles