Kui reeglina võiks nüüd jaanuaris oodata peatreeneri vahetust, siis Zinedine Zidane'i krediit on tavapärase Reali juhendaja omast suurem, sest 1) ta on klubi legend, 2) ta on võitnud kaks järjestikust Meistrite liigat.
Just need tõigad annavad Zidane'ile vajaliku autoriteedi minna vastuollu Reali DNA-s oleva ründavate mängijate kultusega ning teha pragmaatilisi otsuseid (ilmseim näide tänane Isco pingile jätmine ja temale Mateo Kovacici eelistamine, eesmärgiks Lionel Messi pitsitamine).
Kovacici partii õnnestus ja Messit hoiti laias laastus kontrolli all, ent Reali ülejäänud meeskondlik kaitsemäng lagunes teise poolaja alguses, mis otsustas mängus võitja. Siiski, just julguse pärast teha pragmaatilisi otsuseid ning ka legendi-staatusest tulenevalt võib Zidane’i ametiaeg Reali eesotsas osutuda tavapärasest pikemaks.
Aga kaotused Barcelonale omavad alati tagajärgi. Need kriibivad Reali hinge ja käivad au pihta. Ei tasu arvata, et Hispaania terav poliitiline olukord seda hingevalu ei suurenda – terve Kataloonia jaoks polnud kaks päeva pärast keskvõimu poolt esile kutsutud kohalikke valimisi midagi magusamat kui Realile koht kätte näidata. Tiitlikaitsja jaoks muutus Meistrite liiga 1/8-finaal Pariis Saint-Germainiga tänase tulemuse valguses veelgi olulisemaks.
Lisaks Reali murenemisele teise poolaja alguses tõestas vaimse faktori olulisust tippjalgpallis ka Barcelona 2:0 eduseisus tabanu - vaatamata arvulisele ülekaalule mindi ähmi täis ja kingiti Realile arusaamatuid võimalusi, millest soodsaimad (Bale'i ja Sergio Ramose lähilöögid) päästis Marc-Andre ter Stegen, kes jätkab suurepärast hooaega, mille tulemusel võib järgmise aasta MMil olla tiitlikaitsja Saksamaa esiväravavahiks just tema, mitte vigastusest taastuv Manuel Neuer.