Kas mõtleksite kaua, kui teile 35 aastat vana Žiguli eest pakutaks pool miljonit krooni? Põline võidusõitja Villu Mättik, kellele Saksamaal niisugune ettepanek tehti, ei kõhelnud igatahes hetkegi. Saatis pakkuja kohe puu taha, kirjutab Tõnu Kees.
Vana mees sugeb Ladal kihutades Porschesid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõele au andes polnud Mättiku 1973. aastal valminud VAZ 2101 ka tavapärane nõukogulik luksusese, mille ostulubasid ametiühingukomiteed eesrindlastele ja muidu tublidele kodanikele näpuotsaga jagasid.
Mättik ostis päevinäinud «null-ühe» oma tuttavalt 2005. aastal ja lammutas auto juppideks. Ajendiks soomlastelt saadud idee viia Historic-sportralli Euroopa meistrivõistlustele läbi aegade esimene Lada.
Peamise eeldusena tuli auto ehitada samasuguseks, nagu NSV Liit ta 1970. aastate algul Rahvusvahelises Autospordiliidus (FIA) rallimasinana registreerinud oli. «Ülesanne osutus keeruliseks, sest Venemaa autospordiliit ei vastanud palvele saata toonaste ralliautode tehnilised andmed,» tõdeb Mättik.
Järgnenud uurimise käigus sai ta teavet tuttavatelt lätlastelt. Vanade dokumentide otsinguil aitasid soomlased. Lõppkokkuvõttes läksid «null-ühest» taaskasutusse vaid kere ja registreerimisnumber.
«Põhimõtte pärast ei pannud isegi ühtegi vana polti, kõik olid tehase uued originaalid,» kiidab Mättik. «Tahtsin valmis teha ühe õige asja.» Pärast üheksa kuud väldanud rassimist võiski šampanjaklaase kõlistada – FIA komisjon vaatas auto üle ja andis sellele passi.
Nüüd võistleb 61-aastane Mättik selsamal Ladal juba kolmandat hooaega ajalooliste sportautode EMil. Mullu sai Harjumaal Kernu vallas elav vanameister 1971.–1975. aastal valmistatud ralliautode klassis sarja kokkuvõttes 4. koha, praegu hoiab 3. positsiooni.
Karmid katsumused
Historic-ralli pole aga mingi lihtlabane komejant, kus Farmi-Gabrielid ja Adelinad uhketel autodel kõlguvad ning publiku rõõmuks kumme suitsutavad. Tänavu sõidetakse EM-sarjas 11 etappi. Võisteldakse minevikus ja praegugi tuntud ralliteedel, nii San Remo ümbruses, Sitsiilias, Kreekas kui mujal. Enamasti asub starti üle saja ekipaaži, suur osa jõuproove toimub mägedes.
Ent kui tänapäeva rallisõitjatel aitab karmides oludes teel püsida auto elektrooniline veojõukontroll ja muud tippinseneride nuputatud lahendused, siis Mättiku Ladal pole isegi igale koduperenaisele tuttavat piduri- ega roolivõimendit.
«Itaalia mägiteedel kihutamine on ikka päris karm värk, võimled rooliga kõigest väest,» tõdeb Mättik. «Mullu pidin teelt väljasõidu vältimiseks tegema äkilise liigutuse ja rebestasin õlalihase. Valuvaigistite toel sõitsin ralli lõpuni.»
Spordiarst Eldur Annus pidas vigastust sedavõrd tõsiseks, et operatsioon näis vältimatu. Mättik teipis aga õla korralikult kinni ja kangutab rooli edasi.
Žiguli piduriklotsid lähevad sellistel rallidel nii kuumaks, et seal võiks mune praadida. Ja neid kulub nagu leiba. «Ega allamäge autot õieti pidama saagi – lihtsalt ei jaksa,» naerab Mättik. «Vajutad pedaalile nii tugevasti, kui suudad, aga asfaldirehvid on kõvad ja rattaid blokeerima ei saa.»
Mõistagi pole Ladas ka konditsioneeri, samas on pilootidele kohustuslikud praegusaegsed turvanõuded. Kiivrisukk ja kiiver pähe, selga tulekindel pikk aluspesu ja mitmekihiline kombinesoon – nagu tšuktši kõrbes! «Sitsiilias oli 45 kraadi sooja, päeva lõpuks kombinesoon sõna otseses mõttes tilkus,» meenutab Mättik. «Jõime liitrite kaupa vett, aga peldikus käia polnud vaja.»
Ning lõpuks veel üks kõnekas fakt: kui Eesti rallidel on kiiruskatseid 100–120 kilomeetrit, siis Historicu etappidel vähemalt 170 km.
«Itaalias tuli ühe kiiruskatse peale rohkem legendi kirjutada kui Otepää rallil kokku,» tõdeb Mättik. «Ega sinna nalja tegema minda, füüsiliselt pead heas vormis olema. Tegemist on sportralliga, kus võisteldakse vanadel autodel. Mitte vanaautode ralliga, mille rahvale lehvitades lihtsalt läbi sõidad.»
Millised on siis 61-aastase Mättiku ja tema 59-aastase kaardilugeja Arvo Maslenikovi trumbid? Teades, et mitmed nende Historic-sarja konkurendid on 25–30-aastased.
Võidusõiduga on Mättik tegelenud 38 aastat, osalenud umbes 300 rallil ja 700 muul võidusõidul. Tulnud seitse korda Eesti meistriks ja saanud NSV Liidu meistrivõistlustelt kaks 4. kohta.
Kehalist suutlikkust aitab Mättiku sõnul vormida lihtne maatöö, võhma lisab jalgrattasõit. «Võtan asja väga rahulikult, ei lähe üldse närvi. See on umbes nagu töölkäimine,» räägib Mättik. «Mõni ütleb, et ei saa enne võistlust magada. Minul kipub uni kaduma siis, kui võidu sõitma ei pääse.»
Asfaldirallidel polnud ta varem kihutanudki, ristsed sai mullu San Remos. «Meile annavad eelise keerulised olud ja märg rada,» nendib Mättik. «Muidu lähevad võimsad autod lihtsalt eest ära.»
Tema Žiguli kapoti all tiksub 56-hobujõulise originaalmootori asemel küll 120-hobujõuline aretis, konkureerida tuleb aga härgavate Porschede, Lanciate ja Alfa Romeodega.
Sarja juhibki praegu itaallane Marco Bianchini, kelle Lancia Stratost viib edasi 550-hobujõuline mootor. Mättiku teada on niisuguseid autosid maailmas alles jäänud seitse ja nende hind võib küündida kümnetesse miljonitesse kroonidesse.
«Lada kasuks otsustamine oli põhimõtte küsimus: alustasin karjääri veoautodel, seejärel olen vaid Žigulidel võistelnud,» selgitab Mättik. «Eesmärgiks polegi jõuproove iga hinna eest kinni panna, kaifi võib saada ka aeglasemalt sõites. Kalleid autosid osaleb sarjas palju, ei mina jaksaks niisuguseid pidada.»
Hotell veoautos
Rahapuid ei paista Mättiku maadel Kibuna külas tõepoolest kasvamas. Küll lookleb heinamaa servas päevinäinud autode pikk rivi. Mitmetega neist on seotud soojad mälestused. «Sellel Žigulil sõitsime koos Olaf Suuderiga,» toob Mättik näite. Nüüd saavad huvilised neil vanadel Ladadel kätt proovida krossirajal, mille Mättikud on oma kodu lähedusse rajanud.
Taluhoovil asuvas töökojas ehitatakse aga autosid Eesti ja Soome võidusõitjatele. Et käbid pole kännust kaugele kukkunud, kinnitab tõik, et tegevad on seal ka Mättiku autosportlastest pojad Marko ja Mait, kes mõlemad tulnud mitmel korral Eesti meistriks.
Lisaks asendas Mait mullu Historic-ralli etappidel Maslenikovi, Marko käib isaga EMil kaasas mehaanikuna. Mättikute sõnul tulevad nad toime väiksema eelarvega kui Eesti rallikarussellil tiirlevad mehed. Kõigil Historicu etappidel rahakott siiski kaasa teha ei luba.
Nii peaks näiteks Kreekas ainuüksi osalustasuna välja käima 2200 eurot ehk ligi 35 000 krooni. Kuna summa sisse on arvestatud ka ööbimine hotellides, üritavad Mättikud odavamalt hakkama saada. Topivad oma 400 000 kilomeetrit läbinud Toyota Avensise külmkapi toitu täis, võtavad kogu tiimi pardale ja põrutavad kõigepealt Saksamaale.
Seal ootab tuttavate juures veoauto, mis on kohandatud ühtaegu elamuks ja töökojaks ning kus riiulitelt leiab kõik Lada putitamiseks vajalikud jupid. Ka võistlusauto ise seisab enamasti Saksamaal.
«Võistlustele minnes istume kordamööda roolis – üks sõidab, teine magab,» räägib Villu Mättik. «Uhame 3000 km maha ja kohale jõudes põrutame kohe rajaga tutvuma. Itaalias elasime merest 300 meetri kaugusel, aga ujumas käia õnnestus vaid korra. Polnud aega!»
Piire ei näe
Spartalike tingimuste kiuste naudib Mättik nii võidusõitu, ligi paarikümnest riigist pärit võistlejate kirevat seltskonda kui ka pealtvaatajate ning meedia huvi. «NSV Liidu rallikoondisse ma ei pääsenud, nüüd näen, kuidas piiri taga asjad käivad. Mulle on see uus väljakutse,» tõdeb ta.
Kui Mättikule seepeale tema vanust meelde tuletada, ütleb rallihunt, et Belgia etapil oli ühel finišisse jõudnud inglasel turjal 76 eluaastat. Kahe nädala pärast Hispaania osavõistlusel isa taas mehaanikuna saatev Marko Mättik aga lisab, et ei näe põhjust, miks papa rallisõiduga lõpparve peaks tegema.
«Üle jõu käib sari paljudele noorematele meestele, aga isa on kogu elu rasket tööd teinud. Ta on tark sõitja, kes oskab jõuvarusid jagada,» kiidab Marko.
Papa punast võistlus-Ladat pole Markol kordagi tulnud «sirgeks lüüa», konkurentidel kolisevat plekk üsna sageli. Ka muidu on auto vapralt vastu pidanud ning Villu Mättik pole kunagi kahetsenud, et seda saksa fännile poole miljoni krooni eest maha ei müünud.
«Soomlastele ehitasin teise samasuguse ajaloolise ralli-Žiguli kuu ajaga,» räägib ta. «Aga las Historic-sarja esimene Lada jääb mulle endale. Tegelikult polegi sel autol hinda.»
Arvamus
Olaf Suuder,
Kanal 2 saatejuht
Kanal 2 saatejuht
Meie teed Villu Mättikuga ristusid 1997. aastal, kui mul oli tekkinud kindel plaan hakata rallit sõitma. Autospordis käivad asjad tavaliselt põlvkonniti – isa annab pojale edasi oma teadmised ja toetab igati. Minul puudus igasugune rallitaust.
Kuna tegemist on ka väga kalli alaga, polnud mõtet kohe suuri panuseid teha. Maad kuulates jõudsin Villuni – ta juhib autospordiklubi Villu, kuhu kuulus palju just rahvuslikus klassis sõitjaid.
Villu ise kaalus toona tegevspordist taandumist, keelitasin teda jätkama. Tagantjärele mõeldes oli see väga julge ja ohtlik samm – võtta enda kõrvale täiesti kogenematu kaardilugeja. Esimesel ühisel võistlusel adusin, et ei tea rallist midagi. Villust sai mulle mängiv treener ja olen väga tänulik, et ta mu välja õpetas ning maandumise sellesse seltskonda pehmeks muutis.
Tugev sportlasehing peitub Villus siiani ja ta on järjest kiiremini sõitma hakanud. Vanust arvestades on see lausa imetlusväärne! Oma praegusest võistlusautost suudab Villu viimast võtta. Sain seda Ladat talvel ka ise proovida, masin on väga hästi ette valmistatud. Vanasti kippus teda just tehnika alt vedama, nüüd enam seda pole.
Loomulikult ei sõideta Historic-rallidel nii kiiresti nagu päris MMil, aga sportlik moment on seal vägagi tõsine. Tagatipuks hoitakse elus kunagisi võistlusautosid. Seega – igati väärikas tegevus!