Kas edu sotsiaalmeedias tagab rahva poolehoiu?
/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
29. detsember 2017, 15:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta sportlase hääletus pani spordiavalikkuse kihama. Kuigi epeevehkleja Nikolai Novosjolov sai maksimumpunktid nii ajakirjanike kui spordiorganisatsioonide hääletusel, leppis ta üldkokkuvõttes teise kohaga. Sest rahvas andis talle vähe hääli – Tänak kogus 21 295 punkti, Novosjolov seitsmendana 7786 punkti.
Aasta parimaks naissportlaseks valiti Julia Beljajeva, kelle poolt rahvas oli veidi rohkem. Võitnud spordiajakirjanike ja spordiorganisatsioonide hääletuse, teenis ta küll rahvahääletuselt kolmanda koha, kuid ajakirjanike häälteenamus otsustas ning maailma edetabeli esimõõk sai Kelly Sildaru ees esikoha.
Võiks ju võrrelda, et epeenaised saavadki epeemeestest lihtsalt rohkem hääli ja maailmameistritiitel (võistkondlik) on etem kui MM-hõbe ja EM-pronks. Samas võib peituda asi siiski selles, kuidas tänapäeva nutiajastul rahvale rohkem korda minna. Sotsiaalmeedias.
Beljajeval on hetkeseisuga Facebookis 8951 jälgijat, Instagramis on fänne 1171. Võrdluseks on Sildarul (kes peab ka ingliskeelset videoblogi ning kelle jälgijaid on tänu X-mängude võitudele välismaal isegi rohkem kui Eestis ) 62 196 jälgijat Facebookis ning 14 700 poolehoidjat Instagramis.
Eesti mõistes on samas Beljajeva jälgijaid päris korralik arv. Seda enam, et epeevehkleja hakkas rõhku panema oma elule sotsiaalmeedias vaid kaks aastat tagasi. Tal on selleks isegi abiline, Brit Mesipuu, kellega koostöö sai alguse 2015. aasta märtsikuus.
«Tema toonane üldfüüsilise ettevalmistuse treener Mehis Viru on meie perekonnatuttav. Ühel koosviibimisel tuli mõte, et võiks luua Juliale FB-sse fännileht, et tuua teda ja vehklemist rohkem pildile. Pole ju vehklemine Eestis teab, mis popp ala. Eestis. Rääkisime ideest ka Juliale, kes oli mõttega päri.
Algselt oli plaan leht lihtsalt üles panna ja lasta sel omasoodu areneda. Jälgijaskonna kasvades saime aga aru, et see nõuab omajagu tööd ja nii tiheda võistlus- ning treeninggraafiku kõrvalt ei suuda Julia üksinda seal toime tulla. Ei ole lihtsalt mõttekas kulutada treeningtunde sotsiaalmeedias viibimisele. Seetõttu jäingi lehega seotuks ka edaspidi.
Väike unistus oli ka see, et tänu lehele leiame ehk ka mõne toetaja. Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab, ikkagi maailmameister ju. Kahjuks ei ole vehklemine Eesti ettevõtete seas niivõrd tunnustatud ala ja siiani on see vaid unistuseks jäänud,» selgitab Mesipuu.
Algus oli konarlik – «Ma ei teadnud isegi, et on olemas erinevad relvad: epee, espadron ja florett. Veel vähem teadsin midagi võistlusreeglitest.» – ent praeguseks on koostöö sujuvalt vilja kandnud. Tihti teeb vehkleja erinevaid loosimänge ning võistluste ajal postitatakse jooksvalt ka tulemusi.
«Mängude idee ongi ikka see sama – jõuda kas või korraks kellegi meeltesse, et vehklemine Eestis on väga edukas ala ja meie vehklejatel läheb hästi, mis sest, et neist ajakirjanduses nii palju ei räägita. Facebook paraku soosib kõikvõimalikke suurema aktiivsusega tegevusi, et sa üldse oma postitustega kellegi seinale jõuaksid.
Seega tuleb tegeleda ka aktiivselt muude tegevuste leidmisega, sest need saavad tavapostitustest just enim vastukaja. Jälgijad juba ootavad neid isiklikke siiraid sõnu ajakirjanike poolt kärbitud ja modereeritud versioonidele.»
Samas kardavad paljud sportlased, et sotsiaalmeediasse üle kolimine paiskab liiga palju avalikkusele ka nende eraelu. Ka Mesipuu on sellega kokku puutunud. «Austan seda otsust, kuigi turunduse seisukohalt ja tema lehe statistikat analüüsides, näen, et seda just rahvas rohkem ootaks. Nad sooviksid teada, milline on sportlase igapäevaelu, millised on tema tegelikud tunded, kes ta tegelikult on,» räägib Mesipuu.
Samas nõustus Beljajeva jagama lahkelt oma kihlumise- ja pulmafotosid, mis läksid rahvalegi hinge.
Kui rahva hääled võisid tänu paranevatele sporditeadmistele ning kaunitele piltidele tulla, siis Mesipuu sõnul pole sotsiaalmeedias figureerimine veel Eestis sponsorite saamisele kasulik olnud.
«Minult küsitakse aeg ajalt, et miks ma seda teen, sest tegemist on täielikult vabatahtliku ettevõtmisega, rahalist tulu saamata. Hetkel ei oskagi sellele enam vastata. Jah, sellega tegelemine nõuab oma aja, aga saadav emotsioon kaalub selle kordades üle. Mu arvuti on nii mõnegi kurbusest valatud pisara võrra märjemaks saanud, kui võistlus ei läinud loodetult ja raske on midagi positiivset fännilehele leida. Tohutu rõõm õnnestunud võistluse üle leevendab aga kõik eelnenu. Ja Julia on lihtsalt nii armas ja südamlik inimene, et lausa lust on temaga koos töötada!»