Ise nii väike – ja nii palju medaleid! (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Eelmise aasta lõpul MM-võistlustel Mehhikos Aguascalienteses sai Maria Rein iga päev, mil ta võitis medali, õhtupoolikul preemiaks portsu jäätist. Muidu on tal jäätisepäev nädalas üksnes pühapäeval. Pildil laseb ta, peas kohalikelt ostetud kootud müts, hea maitsta koos treener Vello Liivamägiga.
Eelmise aasta lõpul MM-võistlustel Mehhikos Aguascalienteses sai Maria Rein iga päev, mil ta võitis medali, õhtupoolikul preemiaks portsu jäätist. Muidu on tal jäätisepäev nädalas üksnes pühapäeval. Pildil laseb ta, peas kohalikelt ostetud kootud müts, hea maitsta koos treener Vello Liivamägiga. Foto: Erakogu

Jah, see lööb iga vanema maailma uppi, kui laps sünnib Downi sündroomiga. Aga see ei tähenda sugugi, et elu on sisuliselt läbi. Maria Rein on 18-aastane igavene laps, kes on saanud kõigi takistuste ja raskuste kiuste elada peaaegu täisväärtuslikku elu – ja enamgi veel, on saanud tunda, mida tähendab suurte asjade saavutamine.

Vello Liivamägi, kuulsa Liivamägede ujumisdünastia liige, teadis, mismoodi oma tillukest 18-aastast õpilast Pariisis innustada. Ees ootas ju ikkagi võitlus Euroopa meistritiitli pärast. Pisike Maria Rein, kel pikkust 148 sentimeetrit ja kaalu 44 kilo, läks õhtupoolikul starti hommikuse eelujumise parima ajaga neljandal rajal. Ohtlikem rivaal hüppas basseini otse tema kõrval, viiendal rajal. Ent just see tõsiasi andis vajaliku pidepunkti, millest kriitilisel hetkel kinni võtta.

See tähendas, et Maria Rein sai 100 meetri kompleksujumise viimasel lõigul, kroolides, näha, kui kaugel on peamine konkurent – neljandal rajal ujudes tõstab ta pea veest, et hingata, just viienda raja suunas.

Tagasi üles