Marek Tiits: veterani vihakõne ehk Kuidas mõista hukkamõistjat

Sotsialistlikust maailmakorraldusest kapitalistlikku siirdunud Eesti jäi tükiks ajaks vaakumisse. Kellad lükati nulli, eelnev ei lugenud ja eesootavast polnud kellegi aimu. See kõik kehtis muuhulgas, peale majanduse, poliitika ja kõige lihtsama olme ka spordikorralduses. Foto: imago sportfotodienst/imago sportfotodienst

Eesti spordiajakirjandusse on viimastel aastatel ilmunud uus žanr, mille kohta saab kasutada terminit «veterani vihakõne». Miks tunnevad me endisaegade kangelased end nii tihti nii kõrvalejäetuna, et see ajendab neid mürgiselt ümbritsevaid salvama?

Vihakõne-määratlusega ei taha ma siinjures meie spordiheeroseid sugugi poliitkorrektsuse altarile ohverdada. Termin «vihakõne» on praeguseks muutunud võrreldavaks väljendiga «mõtteroim» George Orwelli teosest. Paariaks võib tänapäeval saada juba pelgalt «valesti» mõtlemise tagajärjel, ütlemisest rääkimata. Sel põhjusel hoopis tunnustan valusaid väljaütlemisi mittepelgavaid veterane. Kogu asja juures on ent üks «aga».