Marek Tiits: veterani vihakõne ehk Kuidas mõista hukkamõistjat

FOTO: imago sportfotodienst/imago sportfotodienst

Sotsialistlikust maailmakorraldusest kapitalistlikku siirdunud Eesti jäi tükiks ajaks vaakumisse. Kellad lükati nulli, eelnev ei lugenud ja eesootavast polnud kellegi aimu. See kõik kehtis muuhulgas, peale majanduse, poliitika ja kõige lihtsama olme ka spordikorralduses.

Eesti spordiajakirjandusse on viimastel aastatel ilmunud uus žanr, mille kohta saab kasutada terminit «veterani vihakõne». Miks tunnevad me endisaegade kangelased end nii tihti nii kõrvalejäetuna, et see ajendab neid mürgiselt ümbritsevaid salvama?

Vihakõne-määratlusega ei taha ma siinjures meie spordiheeroseid sugugi poliitkorrektsuse altarile ohverdada. Termin «vihakõne» on praeguseks muutunud võrreldavaks väljendiga «mõtteroim» George Orwelli teosest. Paariaks võib tänapäeval saada juba pelgalt «valesti» mõtlemise tagajärjel, ütlemisest rääkimata. Sel põhjusel hoopis tunnustan valusaid väljaütlemisi mittepelgavaid veterane. Kogu asja juures on ent üks «aga».

Olid ajad, kui spordisõbral tuli mustvalge teleri helendava ekraani ees pöidlad pihku suruda ning loota ja uskuda, ehkki ekraanil tegusid teinud mehed ja naised esindasid lippu ja riiki, mida enamik kaasaelajaid tegelikult jälestas. Punast lippu, sirbi ja vasaraga; totalitaarriiki, plaanimajanduse ja tsensuuriga.

Lipp lipuks, riik riigiks – mehed ja naised olid ikkagi omad. Võõras koondises, aga seda kallimad. Et ekraanide ette istumiseks oli põhjust mitu kordas harvem kui tänapäeval, oli toonane pöidlahoidmine omal moel kahtlemata siiram ja jõulisem, ka kirglikum.

Sotsialistlikust maailmakorraldusest kapitalistlikku siirdunud Eesti jäi tükiks ajaks vaakumisse. Kellad lükati nulli, eelnev ei lugenud ja eesootavast polnud kellegi aimu.

Ja nüüd see «aga». Samasuguse kirega võtavad toonased kangelased tänapäeval sõna ja nende sõnavõttude ühisnimetajaks on kurblik kibedus. Ent kui need väljaütlemised kimpu koguda ja neid tervikuna analüüsida, tuleb nentida, et minevikukangelased ei ole mõrumeelsed seetõttu, et nad ei mõista, vaid seetõttu, et neid ei mõisteta.

Võib olla väga raske aru saada, mis ajendab Eestis tänaseks põhimõtteliselt välja surnud spordiala endisaegset staari, veepalli olümpiavõitjat Mait Riismani Ragnar Klavanit materdama. Või tõstmiskorüfeed Jaan Taltsi meie praegust rahvuslikku tõstetšempioni Mart Seimi algosadeks põrmustama. Ent mõistma peab, või vähemalt üritama, sest mehi mõtteroima eest risti lüüa pole lihtsalt õiglane.

Riisman, Talts ja mitu teist omaaegset rahvuskangelast on tegelikult süsteemisiirde ohvrid. Sotsialistlikust maailmakorraldusest kapitalistlikku siirdunud Eesti jäi tükiks ajaks vaakumisse. Iseseisvuse taastamise järel olime kõik ühel hetkel otsekui mitte kusagil ja meil ei olnud mitte midagi. Kellad lükati nulli, eelnev ei lugenud ja eesootavast polnud kellelgi aimu. See kõik kehtis peale majanduse, poliitika ja kõige lihtsama olme muu hulgas ka spordikorralduses. Terve kümnendi või kauemgi ei teadnud tegelikult keegi, kuidas ja mida teha, et Eesti rahvuslik sport üles ehitada. Muu maailm liikus sel ajal aga omas rütmis edasi, keegi ei oodanud meid järele.

Seega sai meist jäänuk süsteemist, mida enam polnud ja me siirdusime tundmatusse. Hiljem, teekonna kestel, selgus, et mehhanismid, mille najal toimisime aastakümneid kinnises süsteemis, ei ole üksüheselt siiratavad uude süsteemi, mille ülesehitamine vaakumisse tuli siduda vabas maailmas toimivate loogikatega. Vaid üks joon säilis sarnasena: nii sotsialistlikus kui ka kapitalistlikus tippspordis kehtivad hundiseadused, kummaski omalaadsed.

Mitmel spordialal liiguti vaakumis edasi inertsist, aga kui hoog maha käis, leiti end mudast, sest äkki sai selgeks, et kui eelmise maailmakorralduse lõpuajal esimese karastuse saanud mehed ja naised tipust taanduvad, pole meil kusagilt võtta uues süsteemis tegusid tegevatega tippudega kohe konkureerida suutvaid atleete. Eelneva kirjelduse illustreerimiseks sobib kenasti meie murdmaasuusatamise hetkeseis.

Nii polegi imestada, et veteranid lihtsalt ei suuda mõista tänapäeva iseärasusi ning realistlikesse raamidesse loksunud rahvuskangelaste esilekerkimise proportsioone.

Siirdeühiskonna aegadel tehti Eesti spordis üks põhimõtteline jäme viga: eirati fakti, et monetaristlik maailmakorraldus peab õppima ideoloogilise korralduse vigadest ja kogemustest. Me jätsime spordimonetarismi õpingutesse sukeldumise kõrval ideoloogiliste huntide õpetussõnad kuulamata, sest uskusime, et vabas maailmas ideoloogia ei loe. Me ei tahtnud näha, et ideoloogia ei välista ometi idealismi, millest meil praegu kurjasti puudu on ja mille mõistmise najal on vaid üksikud alaliidud suutnud end uues süsteemis üles töötada.

Ideoloogilise idealismi üksikud hundid Riisman ja Talts ei valeta ega ole oma kibedais väljaütlemistes läbini ülekohtused, kuid nad ei ole kindlasti ka ainutõe kuulutajad.

Pool tõde unustas Eesti sport 1991. aasta augustis Moskva Passažirskaja vaksalis rongile tõtates perroonile ja selle taganutjate materdamine ei aita seda leida.

Tagasi üles