/nginx/o/2018/01/16/7489139t1h9a43.jpg)
Kogenud koondislane ja Flora naiskonna tugitala Katrin Loo on läbi ja lõhki sportlane. Teiste alade juurest meelitas jalgpall ta enda juurde seepärast, et see tundus kõige raskem. Spordilembesest perest pärit Loo naudib oma lähedaste toetust – isegi oma karjääri ühe kõige meeldejäävama värava lõi ta naljatamisi venna Martini käsul.
Postimees avaldab ajakirjas Jalka ilmunud loo:
26-aastane Katrin Loo on Eesti jalgpallis tuntud nimi – Eesti meistriliigas tegi ta debüüdi juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Sportlikule piigale ei olnud jalgpall sugugi esimene spordiala, millega ta tegelema asus: enne käis ta nii ju-jutsu-, ujumis- kui ka tantsutrennis. Kõige kauem tegeles naine aga hoopiski kergejõustikuga. Teiste huvide kõrvalt jõudis Loo lõpuks vutitrenni seetõttu, et mitu aastat tuli koolidevahelisel võistlusel leppida teise kohaga.
«Kaotasime kogu aeg ühele ja samale koolile, nii et võib öelda, et kaotusviha viis mind jalgpallitrenni!»
meenutas loo kangelanna.
Esialgu jätkas Loo nii kergejõustiku kui ka jalgpalliga, kuni sõbranna ta ühel päeval otse koolist käe kõrval kergejõustikuhalli asemel Flora trenni viis. Sinna Loo jäigi ning enda sõnul on ta peale seda murdehetke vaid üliharva mõnest trennist puudunud – sedagi vigastuse, mitte laiskuse või mõne muu vabanduse tõttu. Mis oli aga see, mis erinevate alade harrastajat jalgpalli juures nii palju võlus, et ta oli nõus naelikud varna riputama ja lõplikult putsade vastu vahetama?
«Kergejõustikus tuli mul kõik väga hästi välja ja see oli lõbus. Jalgpall oli minu jaoks suur väljakutse – see tuli ikkagi päris raskelt. Tahtsin endale tõestada, et kui midagi väga tahta, saab sellega hakkama küll,» selgitas Loo.
Nii saigi sportlikule neiule jalgpallist number üks spordiala ja alates 2005. aastast kuulus Loo Flora meistriliiga naiskonna ridadesse. Naiste A-koondise eest tegi ta debüüdi 2007. aastal Läti vastu ja 2009. aastal kuulutati ta aasta parimaks nooreks jalgpalluriks. Loo enda sõnul on loomulikult tore, kui tehtud tööd selliste auhindadega meeles peetakse ja tunnustatakse, kuid liiga suurt tähtsust ta sellele ei omistaks.
«Üheks minu kõige suuremaks tugevuseks on iseenda motiveerimine,» rääkis loo kangelanna. «Muidugi mõjutavad ka välised motivaatorid ja asjaolud, aga sisemine põlemine on minu puhul väga suur ja suudan selle abil ennast ise motiveerida.»
Jalgpallisuguse võistkonnaala juures ei olene aga tulemused alati iseendast, vaid ka ülejäänud tiimist. See on üks aspektidest, mis Lood jalgpalli juures võlub – tuleb osata teha koostööd. Peale selle usub 26aastane vutineiu, et sport annab üleüldises plaanis palju juurde ka tavaelule: «Minu jaoks on üheks sportlase edu võtmeks kohanemisvõime. Ka tööl ja eraelus ehk suhetes pere ja sõpradega tuleb sageli leida parim lahendus ja teha kompromisse – kohanemisvõime teeb selle võimalikuks.»
Kui Loo käest laiemas plaanis uurida, mida on jalgpall talle kui naisterahvale andnud ning miks erineb naistevutt meeste omast, siis soolist erinevust ta välja tuua ei taha. Jalgpall on seesama jalgpall kõigile. Jalgpall aitab mõista, et tegeleda võib ükskõik millega. See annab teadmise, et spordialad ja laiemas mõttes eluala valikud on piiramatud ning ei ole lahterdatud meeste- ja naistealadeks.
Neid elukogemusi, mis aitavad Lool jalgpalli enda jaoks lahti mõtestada, on ta peale Eesti meistriliiga kogunud ka Soomes. Seal mängis ta aastatel 2013–2015 ning jõudis esindada nii Pori Nice’i kui ka Merilappi Unitedi klubi. Põhjanaabrite jalgpallielust rääkides jagub Lool vaid kiidusõnu, sest sealne kultuur on Eesti omast sootuks erinev. Kui eelkõige toob loo kangelanna välja, et Soome liigas on tase nii klubide vahel kui ka iga võistkonna sees ühtlasem, siis Maarjamaast erinev on ka üldine suhtumine naistejalgpalli. Loo meenutas, kuidas naiskonna mängudele tehti reklaami ja tribüünidel oli piisavalt pealtvaatajaid. Merilappi eest mängides tulid inimesed linna peal vastu ja soovisid järgmisteks mängudeks edu.
«Eestis juhtub endiselt nii, et kui seltskonnas mainin, et mängin jalgpalli, siis küsitakse vastu, kas naised tõesti mängivad jalgpalli,» selgitas Loo naaberriikide jalgpallikultuuri suurimat vahet.
/nginx/o/2018/01/16/7489143t1h3746.jpg)
Põhjanaabrite juurest saabus vutineiu tagasi Eestisse 2014. aastal, kui astus ülikooli õppima antropoloogiat, milles ta on praeguseks ka bakalaureusekraadi omandanud. Kooli kõrvalt jõudis Loo suvel veel natuke Soome liigas mängida, kuid lõpuks jäi ta siiski kodumaale. Kas tagantjärele on ka veidike kahju, et väliskarjäär vaid kolme aastaga piirdus?
«Ma ei kahetse midagi, sest olnud asju ei saa muuta,» rääkis Loo. «See on minu jaoks raisatud energia ja emotsioon. Loomulikult olen oma peas kerinud, et mis oleks, kui oleksin nooremana jalgpalliga alustanud või varem välismaale siirdunud, kuid kõikide nende agade puhul ei saa ju teada, kas tingimused oleksid samad olnud. Olen rahul sellega, et olen karjääri jooksul nii palju jalgpalli panustanud ning alati endast maksimumi andnud.»
Samas pole jalgpall päris ainuke spordiala, millega Loo seotud on. Nimelt on tema vend Martin Loo tuntud Eesti maastikurattur, kelle töödel-tegemistel õde tublilt silma peal hoiab. Väga tihti üksteise võistluseid paraku vaatama ei jõuta, kuid kui vähegi võimalik, siis tehakse seda siiski.
«Mul on perekonnaga väga vedanud, me kõik toetame üksteist,» rääkis ta. «Kui mu vend on Eestis, siis ta käib ikka mu mänge vaatamas, ning kui minul juhtub olema õigel ajal väike puhkehetk, olen alati proovinud käia talle Eesti maastikuratta meistrivõistlustel kaasa elamas.»
/nginx/o/2018/01/16/7489147t1hf023.jpg)
Vend Martinil on 26aastase vutitari koondisekarjääri juures kanda tähendusrikas roll. Nimelt meenutas Loo, et Eesti rahvusnaiskonna eest löödud väravatest on talle kõige paremini meelde jäänud kaks: kõige esimene tabamus Kasahstani vastu ja 2013. aastal Itaaliale löödud värav. Kuna Martin Loo elas sel ajal Itaalias, sai terve perekond enne koondisemängu ühisel õhtusöögil kokku. Eks natuke arutati ka eesootava kohtumise teemadel ja kui koosviibimise järel hakati laiali minema, siis olevat vend andnud õele hüva nõu.
«Vahetult enne seda, kui läksin tagasi koondise juurde, ütles Martin mulle: «Noh, löö siis Itaaliale värav kah!» Viskasin vastu nalja, et eks ma ikka löön, Itaalia-sugusele tugevale koondisele on ju eriti lihtne ära lüüa,» meenutas Loo. «Kui siis paari päeva pärast lõingi selle värava ära, tuli see naljaviskamine mulle kohe meelde. Ma pole vist kunagi elus nii õnnelik olnud kui selle värava löömise hetkel.»
Skoorimine – mida Loo suutis lõppenud, 2017. aasta hooajal teha Eesti meistriliigas Flora eest koguni 30 korda – pole aga tema ainuke seos vutiga. Nimelt on ta ametis ka kahe noorterühma treenerina ja see töö on talle igati meelepärane. Tuleviku kohta ei tahtnud Loo veel ennustada, kas kunagi saab teda näha täiskohaga treenerina või jätab ta endale muu töö kõrvalt pigem üks-kaks gruppi. Igal juhul plaanib ta juhendajaametit jätkata ka pärast mängijakarjääri lõppu: «Mulle meeldib, et noortetreenerina näen iga päev, kas panustan piisavalt ning kuidas noored sellele reageerivad. See on väga hariv ka minu kui mängija jaoks, sest õpin kogu aeg midagi uut.»
/nginx/o/2014/11/17/3531001t1h9008.jpg)