Mart Soidro kolumn: Eesti tennise traditsioonidest

Anett Kontaveit jõudis Austraalia lahtistel tennisemeistrivõistlustel kaheksandikfinaali Foto: GREG WOOD/AFP

Kurb, aga tõsi. Unelmate kaheksandikfinaal meie kahe tennisepiiga vahel jääb Austraalia lahtistel tennisemeistrivõistlustel seekord ära. Unistada tuleb muidugi suurelt, aga tagantjärele tark olles – seda ehk olnukski (veel?) palju tahta. Nii või teisiti tegid Kaia ja Anett ajalugu, jõudes esimest korda maailma ühel kõige populaarsemal ja konkurentsitihedamal spordialal kolmandasse ringi ehk 32 parema hulka.

Pole paha, nagu tavatsevad öelda Villu Reiljan ja Mati Alaver.

Kuigi XXI sajandi Eesti naiste tennis on juba 17 aastaga saavutusterohkem kui terve eelmise sajandi jooksul kokku, maksavad midagi ka traditsioonid. Teisisõnu: selle sajandi supertüdrukud Maret, Kaia ja Anett kasvasid viljakas pinnases, mis – tõsi küll – eelmise sajandi viimasel veerandil sööti jäi.

Mäletan ühte 1970. aasta kevadpäeva, mil ema käekõrval Kadriorgu (tollal Dünamo) tennisekeskusesse kõmpisin.