/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/22/7506219t1hf7f3.jpg)
Vormel 1 sarja kahekordne maailmameister Mika Häkkinen meenutas Californias Laguna Seca ringrajal toimunud fänniüritusel lõbusat lugu sellest, kuidas Suurbritannia politsei ta ükskord vahetult enne võistluse algust roolijoodikuks ristis.
Häkkineni lõbus meenutus: kuidas mul käed roolijoodiku pähe raudu pandi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1992. aasta Suurbritannia GP toimumispäeva hommikul magas Häkkinen hotellis nii magusat und, et ei kuulnud äratuskella. Lõpuks virgudes läks soomlasel aga kiireks: Silverstone’i rada oli küll hotellist vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel, kuid sinna viiv tee mõistagi publiku autodest pungil täis.
Häkkinen sai aru, et teistega koos ummikus loksudes pole tal lootustki õigeks ajaks hommikusele vabatreeningule jõuda. Õnneks märkas ta tee ääres seisnud politseinikke.
«Küsisin hästi sõbralikult: kas ma tohin sõita vastassuunavööndis, kui sõidan hästi aeglaselt?» meenutas Häkkinen. «Nad ütlesid, et olgu peale. Aga aeglaselt!»
Soomlane asuski kilpkonnatempos liikvele, ohutuled peal, ja kilomeetri jagu kulges kõik kenasti. Siis märkas ta tahavaatepeeglis kahte politseimootorratast, sinised vilkurid sähvimas.
«Mõtlesin, et ahaa – lõpuks sain ka korraliku politseieskordi! Ja vajutasin gaasi põhja...»
Häkkinen jõudis õige pea kenasti boksitee sissepääsu juurde, kus politseinikud andsid talle peatumismärguande. Autoakna juurde tormanud vormikandja esimene küsimus tuli soomlasele aga kerge üllatusena.
«Tegin akna lahti ja politseinik küsis: oled sa purjus või!? Vastasin, et lähen võistlema ja loomulikult pole ma midagi joonud. Ütlesin ka oma nime ja selgitasin, et pean kohe rajale pääsema,» kirjeldas Häkkinen.
Politseinik teatas seepeale resoluutselt: ole või Nigel Mansell, meid see ei huvita! Enne kui Häkkinen arugi sai, oli ta autost välja tõstetud ja käerauad ümber randmete löödud.
«Istusin siis seal boksitee katuse all, käed raudus ja mõtlesin, et mis nüüd saab. Pass võeti ka veel ära. Üritasin küll selgitada, et mehed, mul algab kohe vabatreening, ma pean rajale minema! Kuhugi sa ei lähe, ütlesid nemad...»
Viimaks õnnestus Lotuse võistkonna töötajatel soomlane siiski mundrimeeste käest vabaks rääkida ja ta pääses rajale. Kui võistlus läbi sai, võis soomlane tõdeda, et omapärane vahejuhtum tõi õnne: võidu võttis küll oodatult tolle hooaja valitseja Mansell, ent Häkkinen tõi Lotuse auto üle lõpujoone kuuendana, mis oli võistkonnale tollal suur saavutus. «Ega muud polegi öelda, kui et kogemus seegi. Ja mu karjäär oli nii pikk, et selliseid juhtumeid tuli ette veel ja veel...» naeris Häkkinen.