Ott Järvela: Korea farss

Meeleavaldus Lõuna-Koreas, kus protesteeritakse Põhja-Koreale olümpiamöönduste tegemise vastu. Põlema on pandud Põhja-Korea diktaatori Kim Jong-Uni pilt.

FOTO: Ahn Young-joon/AP/Scanpix

Rahvusvahelise jalgpalliliidu (FIFA) eelmine president Sepp Blatter tegutses raudses veendumuses, et tema missioon on teenida jalgpallile välja Nobeli rahupreemia. Kui šveitslane suutis 2015. aasta FIFA kongressil panna kätt suruma Palestiina ja Iisraeli jalgpalliliidu juhid, jõudis ta enda arvates ihaldatud auhinnale lähemale. Blatteri mõtted joonistasid toona reaalsusest irdunud sfäärides hoogsaid poognaid, eirates FIFA läbinisti määrdunud imagot. Et plaastriga lahtist luumurdu ei ravi, sai Blatter teada paar kuud hiljem, kui ta korruptsiooni tõttu ametist tagandati.

Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) eesotsas president Thomas Bachiga paistab olevat FIFAga juhtunu unustanud, sest keskendutakse Põhja-Korea taliolümpiamängudele nihverdamisele olukorras, kus olümpialiikumise peamine mure on usaldusväärsuse taastamine pärast Sotši olümpial farsiks muutnud Venemaa dopingupettust. See viitab Blatteri sündroomile ehk reaalsusest irdumisele.

Kas diktaatorliku Põhja-Korea püünele tõstmine nende rahumeelse ja demokraatliku naabri Lõuna-Korea spordipeol on viimaste suhtes aus? Miks ei saa 30-aastase pausi järel olümpiamänge võõrustav vahva spordirahvas Lõuna-Korea sammuda avatseremooniale enda riigilipu all, vaid peab seda tegema poliitilise projekti raames? Nende küsimuste üle saab veel debateerida.

Selles aga, et Põhja-Korea olümpiale meelitamiseks kasutatavad vahendid pakatavad ebasportlikkusest, ei ole kahtlust. Spordis kehtivad reeglid ja Põhja-Korea sportlased pääsevad olümpiale neid eirates. See on sohk. Kõige julmem näide puudutab naiste jäähokit, kus põhjakorealaste sundusliku kaasamise tõttu ühtsesse Korea naiskonda jäävad mitmed Lõuna-Korea sportlased ilma võimalusest võistelda kodustel olümpiamängudel, milleks on aastaid valmistutud.

Õigustus «ülla eesmärgi nimel» kõlab õõnsalt, sest see ongi õõnes ja silmakirjalik. Ja ebaõigluse all ei kannata ainult Lõuna-Korea naishokimängijad, vaid ka nende vastased, sest sportliku konkurentsi tingimused on kokkulepitutest erinevad. Kõik on võrdsed, aga mõned võrdsemad…

Põhja-Korea olümpiale toomine pole sportlik, vaid poliitiline projekt. Eestvedajaks ROK, kes Venemaa dopinguküsimust menetledes raius kui rauda, et nemad tegelevad spordi, mitte poliitikaga. Farss, täielik farss. Kas olümpialiikumine saab seda endale lubada olukorras, kus tuleb pidada üha vihasemat võitlust koha eest päikese all?

Kunagine automaatne tähelepanu on ümber lülitatud manuaalrežiimile – spordisõbral on Pyeongchangi olümpia ajal võimalik telekapuldiga anda hääl konkureerivale üritusele. Valimisnimekirjast leiab rohkesti jalgpalli, kamaluga võitlusalasid ja küllusliku valiku tehnikasporti. Rootsi lauas puudub sundus mäluda mädanenud heeringat, kui isu ihkab midagi elegantsemat, särtsakamat või seksikamat.

Loe ka neid

Tagasi üles