Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/16/6789999t1h62b6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/26/7520087t1hba49.jpg)
Minuga on viimasel ajal virtuaalsesse kirjavahetusse astunud esteetiliste (nüüd näib, et ka rangelt eetiliste) tõekspidamistega väljamõeldud sõber. Jagaksin siinkohal meelsasti katkendit tema viimasest kirjast, mis esmapilgul võib näida konstrueeritud probleempüstitusena, aga evib tugevat potentsiaali avada pisut laiemalt ka spordi ja sportlaste positsiooni kultuuriväljal.
«Hei! Mõtlesin siin eile, et üks printsipiaalne puudujääk Eesti spordis on puudulik kokkupuude sotsiaal- ja iseäranis heategevusliku sfääriga. Läänes näikse tegemist olevat sportlaseks olemise juurde kuuluvaga, millega legitimeeritakse oma staatust. Näiteks äsja näidati Austraalia lahtiste tennisemeistrivõistluse raames Nick Kyrgiost – tänapäeva meeste tennise pahapoissi – mängimas tennist vähihaige tüdrukuga. Mulle näib, et just siin võiks peituda keskne argument väitmaks, et sport on midagi muud peale tsirkuse ja äri. Võimalik, et isegi realistlikum argument, kui spordi Sinu poolt ekspluateeritud pedagoogiline potentsiaal.»