Joosep Susi: milline on sportlase vastutus?

Korvpalliliiga NBA meeskonna Toronto Raptors juhtmängija DeMar DeRozan külastamas lastehaiglat. USA-s on see sportlase töö loomulik osa. Foto: Chris Young/AP/Scanpix

Minuga on viimasel ajal virtuaalsesse kirjavahetusse astunud esteetiliste (nüüd näib, et ka rangelt eetiliste) tõekspidamistega väljamõeldud sõber. Jagaksin siinkohal meelsasti katkendit tema viimasest kirjast, mis esmapilgul võib näida konstrueeritud probleempüstitusena, aga evib tugevat potentsiaali avada pisut laiemalt ka spordi ja sportlaste positsiooni kultuuriväljal.

«Hei! Mõtlesin siin eile, et üks printsipiaalne puudujääk Eesti spordis on puudulik kokkupuude sotsiaal- ja iseäranis heategevusliku sfääriga. Läänes näikse tegemist olevat sportlaseks olemise juurde kuuluvaga, millega legitimeeritakse oma staatust. Näiteks äsja näidati Austraalia lahtiste tennisemeistrivõistluse raames Nick Kyrgiost – tänapäeva meeste tennise pahapoissi – mängimas tennist vähihaige tüdrukuga. Mulle näib, et just siin võiks peituda keskne argument väitmaks, et sport on midagi muud peale tsirkuse ja äri. Võimalik, et isegi realistlikum argument, kui spordi Sinu poolt ekspluateeritud pedagoogiline potentsiaal.»

Tõepoolest, eks vii selline lähenemine tagasi küsimuseni spordi olemuslikust funktsioonist. Lihtsamalt, kas tegemist on pelga meelelahutusega (nagu sageli kaldutakse arvama ja nagu paljud sportlased ja treenerid on viimasel ajal artikuleerinud, hiljutisest ajast meenub Jaan Taltsi väljaütlemine) või millegi muuga, mis sisaldab küll meelelahutuslikke aspekte, aga kannab endas muuhulgas ka olulist väärtussüsteemi, mis väljendab ja kujundab (!) näiteks rahvuslikku identiteeti ning põhilisi arusaamu keha ja vaimu interaktsioonist.