«Sportlase elu on nii lühike, et ainult truuduse pärast kuskil istuda on rumalus,» selgitas Anna Levandi, miks tema ja iluuisutaja Jelena Glebova otsustasid kümneaastase koostöö lõpetada.
USAsse siirduv Glebova ihkab tõusta endisele tasemele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Irina Kononova käe all uisutamisega algust teinud Glebova ja Levandi sattusid kokku saatuse tahtel – Glebova kohtus 12-aastasena poes juhuslikult MM-hõbeda Levandiga, astus tema juurde ja teatas, et soovib Sarajevo olümpial 5. koha saanud naise juures treenida.
Koostöö kujunes äärmiselt edukaks, Glebova parimate tulemuste hulka kuuluvad 6. koht juunioride MMil, 10. koht kodustel Euroopa meistrivõistlustel, 15. koht MMil ja 4. koht universiaadil. Lõppenud hooaeg kujunes aga varasematest märksa kesisemaks, Eesti meistrivõistlustel pidi viiekordne meister Glebova leppima alles pronksiga, mistõttu jäi EMist eemale. Uisuliidu otsusega pääses ta küll täiskasvanute MMile, kuid sai seal alles 22. koha. Seejärel mõistsidki nii treener kui õpilane, et vanaviisi jätkata pole enam suurt mõtet.
«See mõte tasapisi küpses mu peas, tegelikult hakkasin talle juba hooaja sees uut juhendajat vaatama,» meenutas Levandi. «Nägin, et tal pole vaja muuta mitte ainult treenerit, vaid ka keskkonda, kus ta harjutab. Olen seda meelt, et pole mõtet kramplikult hoida oma õpilast, vaid las proovib teises kohas, see annab värsket emotsiooni ja aitab tõusta tasemele, kus ta on juba olnud.»
Tõrvatilk meepotis
«See pole emotsionaalne, vaid ratsionaalne otsus,» lisas Levandi. «Sportlase elu on nii lühike, et ainult truuduse pärast kuskil istuda on rumalus.»
Juuni keskel 22-aastaseks saava Glebova sõnul hakkasid kahtlused hinge närima jaanuaris, kui ta esimest korda Nikolai Morozovi juures harjutamas käis. «Siis tundsin seda tasemevahet ja see oli minu jaoks väga imelik, kuna olin Anna juures kümme aastat olnud, ma ei tahtnud neid mõtteid tõsiselt võtta,» rääkis ta. «Aga kui hooaeg sai läbi, puhkasin nädala ja siis jõudsin endas selgusele.»
Glebova tunnistas, et võlgneb Levandile suure tänu. «Ta andis mulle nende aastate jooksul nii palju, eriti päris alguses,» tunnustas ta praeguseks juba endist juhendajat. «Mu areng oli väga kiire, 14-aastaselt olin Eesti parim uisutaja.»
«Leena on kümne aastaga inetust pardipojast kasvanud luigeks,» kiitis Levandi Glebovat. «Ei saa öelda, et talle on looduse poolt palju antud, ta on kõik saavutanud tänu raskele tööle.»
Levandi tõdes, et eduka koostöö juures on meepotis ka väike tõrvatilk. «Mul jäi kripeldama tema põlvetrauma,» meenutas Levandi Glebovat 2007. aasta lõpus tabanud vigastust, mille tõttu jäi EMist eemale. «Looduse vastu ei saa – mõni ei suuda suuri koormusi taluda, mõni ei suuda dieedist kinni pidada. Leena ei suutnud puberteedieas end toitumises piirata, kaal tõusis ja koormus oli põlvede jaoks liiga suur, lõpuks oli vaja minna operatsioonile.»
Kindlat treenerit veel pole
Mis saab Glebovast edasi? «Esialgu on mul selged ainult järgmised neli kuud – juuni alguses lähen USAsse Hackensacki ja teen seal suvise ettevalmistuse,» rääkis Glebova, kes tegeleb praegu ka sponsoriotsingutega. «Sügisel aga võistlen Euroopas, seetõttu pean siin ka mingi koha otsima, aga ma pole veel selles osas valikut teinud.»
Kindlat treenerit tal veel pole. USAs hakkab ta harjutama koos Morozovi grupiga, kuhu kuulub veel mitu treenerit.
«Esmalt tahan saavutada taseme, kus ma juba paar aastat tagasi olin, ja siis sealt edasi liikuda. Maailma parimaks ma ei saa, tuleb realistlikult mõelda, aga tahan olla kõrgemal kui praegu.»