Nagu arvata võis, ei olnud Alonso ning tema meeskonnakaaslaste Lando Norrise ja Phil Hansoni Ligier terve nädalavahetuse jooksul sama kiire kui Cadillacid ja Acurad. Samas hoiti viiendat kohta ja püsiti liidritega samal ringil, enne kui autot tabasid probleemid. Kõigepealt purunes rehv, mis lõhkus kõvasti ka autot ja läks meestele maksma neli ringi, seejärel elas roolis olnud Alonso aga üle suure ehmatuse.
«Öösel hakkas sadama ja kerkisime kolme kiirema auto sekka. Lando tegi suurepärast tööd ja sõitis neljast ringist kaks tagasi, kuid siis tabas meid piduriprobleem,» rääkis hispaanlane väljaandele Autosport. «Polnud just eriti tore, kui lähenesin kiirusega 300-310 km/h esimesele kurvile ja avastasin piduripedaali vajutades, et midagi ei juhtu. Õnneks ei saanud ma kellelegi ega millelegi pihta ning suutsin auto tagasi boksi tuua, aga kaotasime 40 minutit ja see nullis meie võimalused kõrgele kohale tõusta.»
Jaanuarikuine Daytona sobis Alonso plaanidesse hästi, milliseks hindab ta aga võimalusi suvel Le Mansis startida? «See ei sõltu ainult minust. Enne Daytonat oleksin öelnud, et 50:50. Nüüd... võib-olla 60:40,» arutles hispaanlane.
Kuhjaga õppetunde
Daytonas õpitut nimetas ta aga ülioluliseks. «Esiteks harjusin kitsa kokpitiga. Teiseks pidin kohanema sellega, et sõltuvalt sellest, kummal pool autos istud – Toyotas vasakul, Ligier’s paremal –, ei näe sa rooli tagant äärekivi, sest auto nurk jääb ette. Vahel pead vaatama läbi tuuleklaasi, vahel aga hoopis läbi küljeklaasi! Tunnistan ausalt, et esialgu püüdsin õiget trajektoori lihtsalt aimata,» nentis Alonso, kes sai koos Norrise ja Hansoniga lõpuks 38. koha.