VIDEO: Sport ja seiklusfilm ühes - laskesuusatamine on väga põnev ala!

Taliolümpia avapauk kõlab õige pea ja eks igaüks võtab sealt sihikule oma lemmikalad. Minu arvates on üks põnevamaid talialasid laskesuusatamine – sport ja seiklusfilm üheskoos. Arvate, et tavainimene nii ägedat ala harrastada ei saagi? Saab küll! Arter pani end proovile.

Sportlane saabub meeletu hooga staadionile, viskab kepid käest, haarab seljast püssi ja lähebki tulistamiseks! Assa raks, ma ei julge hingatagi. Viis pauku, kas pihta või mööda?

Spordisõbrad üle maailma hoiavad hinge kinni ja sama teevad sportlased tiirus. «Nii ta on,» noogutab Eesti olümpiasportlane ja laskesuusataja Kauri Kõiv, kellel saime sabast kinni napilt enne ärasõitu Pyeongchangi. «Laskmise ajal pead sa korraks hingamise peatama, muidu on hästi raske lasta.»

Kui üks asi paistab nii põnev juba turvalisest tugitoolist vaadates, siis kui vägev võib adrenaliinilaks olla ise sündmuste keerises viibides?

Laskesuusatamisele on äge kaasa elada, kuid mis tunne on ise kõik järele proovida? Kristina pole paraku mingi suusaäss, kuid laskmine meeldib hullupööra! Foto: Konstantin Sednev

Marsime reipalt Tehvandi staadioni lasketiiru, kus meid võtab vastu laskesuusatreener Vjatšeslav Všivtsev. Otsekohe saab selgeks, et see mees on oma ala tulihingeline fänn. «Olen juba kümme aastat treener, samuti on treenerid mu naine, vend ja isa. Mu lapsed sõidavad Karupesa tiimis. Nii et terve perekond laskesuusatajaid,» naeratab Slava – just nii teda siin hüütakse. Mees on täpne nagu Šveitsi kell, tehes mulle detailselt selgeks, kuidas relvaga tuleb ümber käia, mida ja kuidas teha. «Mu eesti keel pole nii hea,» poetab ta vabandavalt, kuid lood on suisa vastupidi – ma pole ammu kellestki nii hästi aru saanud! See sisendab kindlust.

Kaardistan kiiresti oma stardipositsiooni – tõsiasi, et mu nimi on Kristina ja olen eestlane, ei tähenda paraku veel, et ma hea suusataja oleksin. Pigem kuulun koperdiste hulka, kes vehivad mis kole, kuid edasi ei saa. Püssi olen kord-paar käes hoidnud, kuid siingi pole millegagi kekata. Niisiis polegi mul taskus muid trumpe peale entusiasmi.

Püss palge ja tuld!

Soojendusring läheb lahti Otepää talispordimuuseumis, kus saab laserpüssiga kuiva trenni teha ja Tehvandi tõusu proovida. Lisaks on siia kogutud palju ehedat kraami olümpiasangaritelt, igat masti innustust ja eeskuju. Jana Mae teeb meile kiire tutvustusringi, ja ongi praktika kord. Kuidas püssi stabiilselt hoida, laadida, sihtida, päästikule vajutada – Slava teeb kõik klaariks.

Ise relva käes hoida on päris omamoodi tunne – kõhe ja lahe korraga. «Ei tohi mõelda, kas saad pihta või ei – keskendu ainult sellele, mida sa teed,» õpetab treener. Kõhklen hetke, sest üsna võõras tunne on seal kõhutada, sihtmärki kirbule seada ja kobakat püssi paigal hoida. Aga mis siis ikka, tuld!

Ehkki püüan fookust tegevusel hoida, jõuab peast läbi lipsata kiire mõte: oleks hea, kui vähemalt ühe märgi maha saaksin… Selline arglik ja hädine mõte. Kuid jänesed püssi taha ei sobi! Viskan segajad peast ja lihtsalt lasen. Kohe esimeses ringis on kõik viis märki maas. Slava on üllatunud, mina ise veel rohkem. Kuid sekundiga on selge: sihtida ja lasta mulle meeldib! Pole siin sugugi nii, et naised on korilased ja mehed kütid, vale puha!

Treener Vjatšeslav Všivtsev jälgib kõike tiirus toimuvat ülitäpselt ja parandab sekundipealt iga vea. Ise on ta laskesuusatamise tulihingeline fänn. Foto: Konstantin Sednev

«Minu praktika näitab tihti, et tüdrukud lasevad paremini kui poisid,» noogutab treener. «Poisid on lapsena palju sõda mänginud ja kipuvad vahel liiga julgelt päästikule vajutama.» Tõele au andes tuleb tunnistada, et minulgi kippus sõrm veidi liiga hoogsalt liikuma… Püüan kasuliku info meelde jätta ja järgmine kord paremini teha.

Talvises lasketiirus tundub kõik seitse korda keerulisem. Treener on seevastu vana rahu ise: «Teed kõik täpselt samamoodi, ainult pauk on kõvem.»

Enne, kui päris püssi puudutada saab, tuleb ohutusreeglid korralikult selgeks teha. Väikseimgi vääratus ei tule siin kõne alla. «Tulirelvaga kokku puutudes on turvalisus esmatähtis,» ütleb Slava, näidates, kuidas relva hoida ja suunata. Iga sekund tuleb olla valvel. «Alati peab arvestama sellega, et püss on laetud. Kui sportlane rikub ohutustehnikat, siis on tema jaoks võistlus lõppenud. Treener jälgib seda väga hoolega ning võistlusel jälgib kohtunik ka.»

Minu üllatuseks on biatlonipüss võrdlemisi kerge, kaalub neli kilo. Selga panna on seda õigeid liigutusi teades mugav. Külmal lumel kõhutades pole aga sugugi kerge küünarnukke paika saada. Õnneks tean, et treeneri terane pilk ning suunav sõna saadab iga liigutust.

Kujutasin varem asja hoopis teistmoodi ette! Mõtlesin, et 50 meetri kaugusel asuv märklaud tundub laskejoonel seistes kusagil seitsme maa ja mere taga, püss annab kõva tagasilöögi ja pauk ehmatab mind poolsurnuks. Midagi sellist ei juhtu! Väga hästi on näha, mida sihikule võtta, ning tabamine õnnestub taas.

Biathlonil lastakse kahes asendis, kõhuli ja seistes, viimane nõuab juba rohkem kogemusi. Esiplaanil noor sportlane Margus Pärn, kellele saab peagi pöialt hoida. Juunioride MM laskesuusatamises toimub Tehvandi staadionil juba 26.02 – 03.03 Foto: Konstantin Sednev

Sügav kummardus suusatajatele

«Laskesuusataja peab sõitma nagu ratsahobune ja laskma nagu kauboi,» ütleb treener Slava. Aga vara veel kauboisaapaid ostma kapata, ühtegi ringi pole ma ju veel teinud. Rahuliku pulsiga pihta saada on naljaasi, katsumuste rada seisab alles ees!

Treener vaatab paar minutit minu uisusammu ja vangutab pead. Isegi kepitõuge pole paigas… Tegelikult on aus ja täpne kriitika hindamatult kasulik – õpin sel ainsal kohtumisel kõva treeneriga rohkem kui kogu kooliaja suusatundides kokku. Teen mõttes maani kummarduse siinsetele murdmaameestele, kelle hulka kuulub vist iga kolmas eestlane. Minul on kätte jõudnud põneva topeltala tõsisem pool.

Elu on mulle seni rohkem mägesid ette veeretanud. Selliseid, kus sinu töö on alla tuhiseda ja siis jälle tõstukiga üles liuelda. Sel laiskade paradiisil pole tõelise suusatamisega mingit seost! Minu nigela tehnika jaoks tundub Tehvandi tõus ikka korralik ronimine. Ja ma olen aeglane nagu… mulle isegi ei meenu teist nii kohmakat looma.

Ehkki ring on lühike ja lõpeb laskumisega, on mul pulss staadionile naastes küllalt kõrge. Saan viimaks aimu laskesuusatamise reaalsusest: sa pead suutma hingamisega oma elevil keha taas stabiilseks suruda, hoo maha saada, keskenduda. Nüüd tuleb möödalaske ka! Esimesel katsel kaks, teisel üks – kolm karistusringi nagu muidu saadud! Jah, siin alal oleks õppida veel küll…

Ala täis igavest adrenaliini

Laskesuusataja peab olema mitmekülgselt võimekas ja äärmiselt täpne igas liigutuses. Küllap seetõttu loetakse seda tehniliselt üheks keerukamaks kombineeritud alaks üldse. Kõik see ei tähenda aga, et kogu rõõm ja rassimine vaid profiliiga päralt oleks. Janno Pärt ja Heiki Kanistik panis sel suvel püsti harrastaja teklubi Kagu Biathlon. «Neid inimesi, kes tahaksid biatlonis kätt proovida, aga ei oska kuhugi pöörduda, on väga palju,» teab Pärt.

«Ja see on kasulik ala igapidi – kes ei jõua järjest suusatada, puhkab tiirus paar minutit ja sõidab edasi,» lisab kõrvalt harrastaja Allan Mägi. 

Laskesuusatamine on huvitav ala! Adrenaliin ei kao kunagi, seda jätkub nii tippude liigasse kui ka päris algajatele. Ei saabugi hetke, kui kõik oleks kindla peale teada või favoriidid võitmatult ees.

«Laskesuusatamine on väga põnev – olukord muutub kogu aeg, sõidetakse üksteisest mööda, lastakse pihta ja mööda. Üllatusvõitjaid tuleb ka,» räägib profisportlane Kauri Kõiv. Isegi tuhandeid kordi sihtimist treeninud ässad ei taba iga kord! Liida pingutusepulsile veel võistluspinge, naabrusest kostvad kärgatused, muutuvad ilmaolud, tuul…

Kauri läheb juba kolmandale olümpiale ja tunneb, et nii vanus kui ka vorm on valmis parimate tulemuste jahtimiseks. Eesti tiimis on ka veel suurema kogemusega mees – Roland Lessing, kellele algav olümpia on juba viies. «Mina tulingi trenni tädipoegade Lessingute eeskujul, see võis olla aastal 1993,» meenutab Kõiv. «No milline väike poiss ei tahaks püssist tulistada?»

Kogemuse pealt teab Kõiv täpselt, millised omadused sel alal edukas olemise juures määravaks osutuvad: «Hea laskesuusataja peab kindlasti olema kiire suusataja, väga täpne laskja ja ka üleüldiselt väga terane.» Kiirus, täpsus ja terasus – päris hea pakett ka eluvõitluseks või kuidas?

Eestlastele laskesuusatamine sobib

Pyeongchangi taliolümpial esindab Eestit laskesuusatamises viis meest – Kauri Kõiv, Ronald Lessing, Rene Zahkna, Kalev Ermits, Johan Talihärm – ja üks naine, Johanna Talihärm. See on arvukuselt teine tiim murdmaasuusatajate järel, ja ehkki suuremat medalilootust pole, võib öelda, et laskesuusatamises on eestlased vaprad. Jätkub nii sitkust suusarajal rassimiseks kui ka külma närvi tiirus keskendumiseks.

Häid eeskujusid leiab ka spordiajaloost – Kaija Parve on seitsmekordne maailmameister laskesuusatamises.

Profisportlastele lisaks saavad treenida ka harrastajad, Tehvandil tegutseb klubi Kagu Biathlon täiskasvanutele ning Karupesa Team lastele. Kui korralikult ohutusreegleid järgida, on ala turvaline, ehkki adrenaliinirikas, mitmekülgselt arendav nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Ela omadele kaasa!

Tule kohale! Juunioride maailmameistrivõistlused laskesuusatamises toimuvad Tehvandi staadionil juba 26.02 – 03.03 Rahvusvaheliste parimateag koos on stardis palju võimekaid noori sportlasi Eestist, kellel pöialt hoida. Nii mõnigi tulevane olümpialootus!

Vaata! Laskesuusatamine Pyeongchangi taliolümpial:

10. veebruar: naiste 7,5 km sprint

11. veebruar: meeste 10 km sprint

12. veebruar: naiste 10 km jälitussõit

12. veebruar: meeste 12,5 km jälitussõit

14. veebruar: naiste 15 km individuaal

15. veebruar: meeste 20 km individuaal

17.veebruar: naiste 12,5 km ühisstardist sõit

18. veebruar: meeste 15 km ühisstardist sõit

23. veebruar:  meeste teatevõistlus