Milliste nippidega tõusis laskesuusatamine Euroopa talialaks number üks?

Laskesuusatamine on haarav nii võistlus kohapeal jälgiva publiku kui ka televaataja jaoks. Seeläbi teenitud vahendid on investeeritud spordiala areaali laiendamisse, mis on osutunud targaks lükkeks. Foto: Alexey Filippov/Sputnik/Scanpix

Laskesuusatamine on sel aastatuhandel teinud vägeva tõusu Euroopa ilmselt kõige populaarsemaks talispordialaks. Suure edu taga on eelkõige teleülekannetest teenitav tulu ning rahvusvahelise alaliidu põhimõte arendada laskesuusatamist nii paljudes riikides kui võimalik.

Laskesuusatamine on telesõbralik ning haarav ala, kus reeglina pole kuni viimase lasketiiruni päris kindel, kes võitjana üle finišijoone tuleb (tõsi, Martin Fourcade’il on tavaks aegajalt antud reeglit rikkuda). Laskesuusatamise selle aastatuhande arengutempo on olnud kõva, aga vundament laoti sellele juba üpris ammu.

Üheks laskesuusatamise edu verstapostiks on 1978. aasta, kui võeti esimest korda kasutusele väikesed 5,6 mm kaliibriga relvad. Lisaks kergematele ning kiiremalt laetavatele relvadele toimusid muudatused lasketiirus. Kui laskesuusatamise alguspäevadel olid märgid tehtud klaasist, mis kokkupuutel purunesid, siis aja pikku jõuti välja mehaaniliselt ümberpöörduvate sihtmärkideni. Mehhaanilised sihtmärgid tegid oma olümpiadebüüdi 1980. aastal Lake Placidis.

Need kaks tehnoloogilist arengut andsid aluse tuleviku eduks. «Varem ei olnud laskesuusatamine tagasiside mõttes haarav. Lisaks läks relvade laadimisega väga kaua aega,» selgitab ekspert Margus Ader, kes kommenteerib Kanal 2-s Pyeongchangi taliolümpiamängude laskesuusavõistlusi.

Teine ning väga oluline verstapost on aasta 1993. Seni koos moodsa viievõistlusega ühise rahvusvahelise alaliidu all tegutsenud laskesuusatamine otsustas luua iseseisva alaliidu (IBU). «Ning sealt hakkas kiiresti müstiline areng toimuma,» meenutab Ader.

Teleõiguste müügist saadud raha andis alale suure tõuke ning IBU juhtkond otsustas julgelt investeerida – tulud suunati tagasi laskesuusatamisesse, et seda veelgi suuremaks muuta. Kuigi massispordiks kujunemise variante polnud toona ega pole ka praegu, sest mängus on tulirelvad, seisneb IBU strateegia riikide hõlmamises. Mida rohkem riike stardirivis, seda parem. Juba 90ndate lõpus hakati laskesuusatamise mõttes vähemarenenud riike kaasa aitama ning tehakse seda tänaseni, korraldades erinevaid laagreid ning koolitades treenereid.

Igal alaliidul on ka võimalik IBU kaudu endale mõne projekti jaoks raha taotleda. «Näiteks Kasahstani koondisel on vaja uut bussi. Koos nendega taotleb bussi jaoks raha veel neli koondist. Taotlused vaadatakse üle ning neist näiteks kolmele ostab IBU uued bussid,» toob Ader ühe näite, kuidas IBU laskesuusatamisesse panustab.

MK-sarja üldliider Martin Fourcade. Foto: Alexander Vilf/Sputnik/Scanpix

Ning nagu öeldud, on see kõik saanud võimalikuks täna telerahadele. Eesti Meedia peaprodutsendi Marko Kaljuveeri sõnul on lumepalli veerema lükkamisele andnud suure panuse Eurosport, kes sõlmis alanud aasta hakatuseks laskesuusatamise teleõiguseid omava Euroopa Ringhäälingute Liiduga uue nelja-aastase lepingu.

Teleülekannete poolest on Kaljuveeri sõnul aastakümnetega tehtud kõva areng. «Vanasti oli tegu põneva alaga, aga teleülekanded tehti tavalisel või isegi halval moel. Nüüd on seda kvaliteeti tõstetud ning seda ala on väga põnev ja lihtne jälgida,» ütleb Kaljuveer.

Mille pealt siis kvaliteedi tõus toimunud on? «Telekaamerate arv ja nende asetus, ettevalmistus ülekanneteks, viis, kuidas info ülekande jaama tõuseb,» loetles Kaljuveer, kelle sõnul ei kardeta ülekannete kvaliteeti investeerida, sest teatakse, et need müüakse sakslastele, norralastele ja venelastele suure raha eest maha.

Saksamaal elab laskesuusatamisele ARD kanali vahendusel kaasa keskmiselt viis miljonit inimest ülekande kohta. Paremad numbrid on aga ette näidata ainult kuningal jalgpallil.

«Laskesuusatamine on oma edu saavutanud sellega, et on viinud ala paljudesse riikidesse, kus on olemas võistlejad, keda jälgitakse. See on seest väljapoole kasvamine. Näiteks suusatamises on pidevalt norrakas norraka otsas. Nad ei tee sellist tööd, mida võiks teha,» märgib Ader.

Parimad laskesuusatajad on tänasel päeval ka oma koduriikides superstaarid. «Martin Fourcade’i kutsutakse Prantsusmaal telesaadetesse ning pea kõik teavad, kes ta on. Aga see pole alati nii olnud,» ütleb Ader ja meenutab, et Prantsusmaal toimus populaarsuse mõttes murrang 2004. aastal, kui Raphaël Poirée võitis koos oma norralannast abikaasa Liv Grete Poirée’ga Oberhofi MMilt kokku üheksa medalit.

Mida toob laskesuusatamisele lähem tulevik? «Põhiline on vältida suuri vigu. Praegu on laskesuusatamisel suur hoog sees ning väiksemad tagasilöögid pole hoogu maha tõmmanud. Üks, mis võib kindlasti arengut pärssida, on mõni suurem dopinguskandaal. Kuid IBU panustab ise väga palju sellesse, et ala oleks puhas,» sõnab Ader.

Eestit esindab Pyeongchangis kuus laskesuusatajat. Erinevalt 2010. aasta Vancouveri ja 2014. aasta Sotši taliolümpiast naiskond seekord mängudele ei kvalifitseerunud, viie mehe kõrval võistleb Lõuna-Koreas Johanna Talihärm. «Tegelikult on üldse ime, et Eesti laskesuusatajad meie kolme lasketiiru pealt MK-sarjas sõidavad,» soovitab Ader olukorda realistlikult hinnata.

Artikkel ilmus 2. veebruaril Postimehe olümpiaajakirjas «Pyeongchang 2018».