Eesti kiiruisutamise taassünd ehk Adavere liuväljalt olümpia neljandaks

Saskia Alusalu olümpiafinaalis Foto: Tairo Lutter

Kohtla-Järve poiss Väino Treiman oli 11-aastane, kui vaatas, kuidas Ants Antson Innsbruckis kiiruisutamise olümpiavõitjaks tuli. Eeskuju innustas – Väino pani koos sõpradega uisud jalga ja läks Jõhvi staadionile uisutama. Üle poole sajandi hiljem sai ta taas eestlastele kaasa elada. Seekord aga selleks, et näha, kuidas olümpiajääl mõõdavad meetreid kaks tema käe alt sirgunud kiiruisutajat. Esimesed pärast Antsonit.

Postimees taasavaldab loo, mis nägi esimest korda ilmavalgust olümpiaajakirjas. 

«Praegu meil Eestis 400-meetrist ringi pole, tollal oli hulgem. Uisutamine oli sel ajal isegi populaarsem kui suusatamine. Ja nii palju kui ma mäletan, oli rada tol päeval rahvast täis,» meenutab Treiman Antsoni olümpiavõidu-päeva.

Kiiruisupisik puges tollal küll Treimani südamesse, ent ise hakkas ta tegelema hoopis kergejõustikuga ja jõudis takistusjooksus isegi Eesti meistrivõistluste medalini. Alles 1970ndatel aastatel Adaverre jõudnuna asus ta seal uisurada ehitama. Ehk «tingimusi looma», nagu Treiman ise ütleb.

«Oli aeg, kus seitse aastat järjest lund ei olnud, aga külma ikka oli. Hakkasin liuvälja valama,» meenutab Treiman, kes ei osanud toona unistadagi, et kunagi võiks keegi sellelt väikeselt uisuringilt laia maailma jõuda. Tänaseks on jõudnud kaks: Saskia Alusalu ja Marten Liiv.

«See on suur ime,» ei väsi Treiman kordamast. «Kunagi läksin Mart Siimanni juurde ja küsisin: kelle asi see on, et püsiks elus ala, kus meil on olümpiavõitja? Uisuliidu? EOK? Minu? Siimann küsis vastu: ütle, kas on võimalik, et meil pääseb mõni sportlane kiiruisutamises olümpiale? Vastasin, et praegustes tingimustes ei ole. Siimann seepeale: tead, mulle meeldib su ausus, aga ära sa sama asja jumala pärast kuskil rohkem välja ütle! Ja määras meile kaks EOK toetust, mida oleme tänaseni saanud,» kerib Treiman ajaratast tagasi.

Marten Liiv oli tollal kümne-, Saskia Alusalu 13-aastane. Tänaseks on mõlemad jõudnud välismaa akadeemiate kaudu oma ala tipu lähedale. Treiman peab Liivi suuremaks talendiks, Alusalu aga see-eest tohutuks töörügajaks. «Loomulikult ei ütle ma, et Saskia poleks ka andekas! Aga et päris tippu jõuda, peavad mõlemad pooled paigas olema. Marten sai alles 21 ja ta on juunioride seast väga valutult meesteklassi liikunud, ühtegi tagasilööki pole seni olnud. Näis, kuidas ta hakkama saab, kui esimene seesugune tuleb,» mõtiskleb Treiman.

Alusalu ja Liivi edu valem on kehakultuuriharidusega Treimani hinnangul lihtsam kui arvatakse. «Kõigepealt tuleb kõvasti trenni teha. Kui oled kõvasti teinud, alles siis on võimalus teha valesti või teha üle,» on ta veendunud. «Aga üks on selge: last ei saa üle treenida. Loomulik pidur tuleb peale: väsib ära, hakkab jonnima!»

Teistele on seda «saladust» vahel raske selgitada. «Välismaa-laagrid on meil sageli olnud Valgevenes. Neil on traditsioonid, on kiiruisuhall. Sageli on küsima tuldud: Väino, mis metoodikat sa kasutad, et Marten on jõudnud kaugemale kui meie poisid? Vastan: mitte mingit,» sõnab Treiman.

Saskia Alusalu. Foto: Vladimir Pesnya/Sputnik

Kõrvalepõikena: hea näite, kuidas uisurajal imenippidele liialt lootma jäädes võib iseennast nurka mängida, pakkusid Sotši olümpial ameeriklased. Suurriik jäi üle 30 aasta esmakordselt medaliteta, sportlased süüdistasid selles ennekõike uusi kombinesoone ja ainulaadset uiskude lihvimise tehnikat. Mõlemat hoiti konkurentide eest olümpia eel salajas. See tähendas aga, et ka ameeriklastel endal puudus nende kasutamise kogemus ja nii ei suudetudki olümpiajääl kohaneda.

Mida Treiman enne olümpiat Pyeongchangis oma kunagistelt õpilastelt ootas? «Marten lubas, et viimaseks ta ei jää,» sõnab treener 1000 ja 1500 meetri distantsil 35 konkurendiga rinda pistva Liivi kohta. «Kui ta 30 hulka jõuab, on ta end juba ületanud. Ta on Koreas üks nooremaid startijaid – tema õige olümpia on järgmine, võib-olla isegi ülejärgmine,» märgib Treiman.

Ta toonitab, et iga kiiruisutaja tulemusi hinnates tuleb need õigesse taustsüsteemi asetada. «Saskia oli kaks aastat Inzelli akadeemias olnud, kui mõned hakkasid rääkima, et tal on ju 500 meetri rekord ikka sama mis Eestis. Tuli siia ja kaotas lühikesel distantsil kodusele konkurendile, hakati küsima: mis lahti on? Aga saja meetri jooksjat ja maratoonarit me ju ei pane ühte patta ja ei hakka arvustama,» toob Treiman ilmeka näite. «500 ja 3000 meetrit on täiesti erinevad distantsid. Tuleb oma väljund leida. Saskia ja Marten on õnneks leidnud.»

Alusalu asub Gangneungi olümpiaovaalil ringe mõõtma esmakordselt pärast 1932. aasta Lake Placidi mänge kavva võetud ühisstardist sõidus. Treimani sõnul passib selle ala selgitamiseks kõige paremini võrdlus jalgrattasõiduga: «Ettearvamatu distants, kus pead olema vaimselt väga küps ja tasakaalukas, et tabada õiget momenti.»

Detsembri alguses Calgarys Alusalu täpselt seda suutiski, näpates kahe vahefiniši võiduga piisavalt punkte, et saada sõidu kokkuvõttes neljas koht ja olümpiapilet. Treiman rõhutab, et medalimõtetel ei maksa lasta end uimastada. «See oleks ulme. Aga saada mõne vahefiniši võiduga koht näiteks kaheksa hulgas... miks ka mitte?»

Tänaseks teame - Alusalu tuli ühisstardist sõidus suisa neljandaks. Liiv jättis enda selja taha aga pooled konkurendid ning sai 17. koha.

Artikkel ilmus 2. veebruari Postimehe olümpiaajakirjas «Pyeongchang 2018».