Armastus jalgpalli vastu – Johan Cruyffi hing mängus

Johann Cruyff (keskel).

FOTO: imago/PanoramiC/Scanpix

Johan Cruyffi autobiograafia «My turn» on imeline lugemine igale jalgpalli austajale. Juba sissejuhatuses ütleb 2016. aastal meie seast lahkunud jalgpalligeenius: «Mul ei ole ülikoolikraade. Kõike olen ma õppinud läbi kogemuse.» 

Raamatut lugedes tekkis tänu Cruyffi lihtsale, kuid praktilisele lähenemisele jalgpallile mõtteid, mida ka järgnevalt käsitlen. Seejuures ei ole lihtsus sugugi mitte negatiivse alatooniga sõna. Tihti aetakse just keerulist juttu, millest tuleneb ka arusaamisvõime langus. Siinkohal on Einstein öelnud küllalt tabavad ja isegi klišeelikud sõnad: «Kui sa ei suuda seda seletada kuueaastasele, siis sa ei mõista seda isegi.»

Praktika versus teooria

Tihti kiputakse teooria rolli üle tähtsustama. Eriti juhul, kui tegemist on äärmiselt muutuvate keskkondadega, mille hulka kuulub ka jalgpall. Teoreetilise teadmise innukas «veeni süstimine» tekitab liigset enesekindlust ja tagajärjeks võib ollareaalsustaju kadumine. Siinkohal sooviks kõrvutada investeerimis- ja jalgpallimaailma. Mõlema puhul peab olema äärmiselt skeptiline ja tunne, justkui mõistetaks seda maailma, maksab varem või hiljem valusalt kätte.

Nii ka näiteks nobelistist majandusteadlase Mertoni puhul, kes oli üks riskifondi Long-Term Capital Managementi asutajatest. Antud mehe teoreetilises pagasis kahtlemiseks peaks ilmselt hull olema. Praktika aga on teine. Alguses saavutati häid tulemusi ja ebaõnnestumine oli välistatud. Hiljem pankrotti minnes hakati aga rääkima juttu, et inimesed ei mõista turge. Ilmselgelt oli antud juhul tegemist teooria ja reaalse maailma vastandumisega, kus saab alati olla ainult üks võitja – reaalsus.

Cruyffi suhtumine jalgpalli lähtus praktikast. Üldiselt saab selle taandada mõttele – kui miski on praktikas pikalt toiminud, siis see ei saa olla rumalus. Hollandlane lähtus suures osas elementaarsest loogikast ega soovinud asju taktikalises plaanis ülemäära keeruliseks ajada.

Samuti ei teinud ta endale kunagi professionaalseid treeneripaberid, kuigi sai need hiljem niisama. Ta uskus, et ta oleks võinud vajalikel eksamitel isegi läbi kukkuda, sest tema nägemus jalgpallist on hoopis teistsugune. See aga ei takistanud mehel võitmast nii Hollandi kui ka Hispaania liigasid ning samuti Barcelonale 1991-92 hooajal Euroopa Karika võidu toomist.

Raamatus räägib Cruyff ühest huvitavast juhtumist, kuidas jalgpallis peituvad kuradid ikkagi detailides. Ajax oli 1:3 kaotusseisus, kuid hollandlase üks lihtne soovitus muutis mängu kardinaalselt ja mäng võideti kokkuvõttes 5:3. Siin võibki peituda viimse piirni lihvitud kalliskividena näivate teoreetiliste plaanide nõrkus – neid on võimalik tugeva praktilise taibuga inimeste poolt väga lihtsalt purustada.

Samuti huvitav näide on seotud sellise mängijaga nagu Manola, kes korraldas Ajaxile tihti suurt peavalu. Mehe vastu prooviti mees-mehe kaitset, kuid see ei tundunud toimivat, sest mees suutis mängleva kerglusega oma vastased lolliks teha. Cruyffi ja ta abiliste ees oligi järjekordse mängu eel küsimus, kuidas Manolaga toime tulla.

Ja siinkohal tulevad välja teoreetilise ja praktilise mõtlemise suurimad käärid. Cruyff pakkus välja, et laskem tal vabalt mängida, kasutamata eraldi markeerimist. Tema abilised pidasid meest hulluks, sest teoreetilisel tasandil ei tundu ju sugugi mõistlik jätta vastaste parim mees markeerimata. Tuli aga välja, et Manolale ei sobinud säärane olukord ning rohkem probleeme ta Ajaxile ja Cruyffile ei valmistanud.

Hing ja nahk mängus

Lähtun filosoof Nassim Nicholas Taleb ideedest – soul in the game ehk siis eesti keeles «hing mängus» ja skin in the game ehk «nahk mängus». Esimese sisu seisneb selles, et inimene on mingi idee nimel valmis ohverdama isegi oma elu. Ajalooliselt võib selliste nimedana välja tuua näiteks Jeanne D’arci või Jeesus Kristuse.

Teise puhul saame rääkida, et inimene kannatab teatud eksimuse puhul materiaalselt kahju. Näiteks pagar on hooletu ja laseb leival ahjus ära kõrbeda, seeläbi jääb tal selle müügist saadav tulu saamata. Antud printsiipi laiendamist jalgpallile oli meeldiv lugeda ka Cruyffi raamatust. Mitte küll nii radikaalsel moel, kuid siiski. Nimelt näib, et tugevate jalgpalliklubide ehitamisel on selle mõtte rakendamine väga oluline.

Raamatus satub see käsitluse alla seoses Ajaxi ülesehitamisega. Cruyff soovib kaasta suurel määral endiseid mängijaid ehk mehi, kelles voolab n-ö Ajaxi veri, kes on osa sellest identideedist, kes saavad aru, kuidas seal tuleks jalgpalli mängida. Klubi juhtimine rahalistel motiividel ei ole pikka perspektiivi vaatav, sest olulised on siiski need 11 meest väljakul ja nende heaolu. Ja selle saab tagada, kui mängijatega tegelevad igapäevaselt treenerid, kellel on jalgpalli mõtestamisel «hing mängus».

Teine oluline punkt on «oma nahk mängus». See on samuti raamatust kõlma jääv mõte. Cruyff ei soovinud, et jalgpalliga seonduvad inimesed sekkuksid näiteks erinevate muu ala spetsialiste töösse ja vastupidi. See on selge, et kõrvaltvaataja ei suuda eksperdi tööle suurt lisaväärtust anda. Kahjuks aga on jalgpallis muutunud üsna tavapäraseks, et klubi presidendid ja omanikud soovivad sekkuda ka neile tundmatuel teemadel pelgalt põhjusel, et neil on selleks vajalik võim.

Mono- või multikultuurine jalgpall?

Materiaalne pool on jalgpallis paratamatult muutunud väga oluliseks, peamiselt seoses globaliseerumisega. Lühikeses perspektiivis ei pruugi raha sisse pumpamine vilja kanda. Näiteks võib tuua AC Milani suvise uusrikkaliku rahapatakate loopimise, mis on ju mõnevõrra imelik, sest tegemist on siiski ajalooliselt võimsa klubiga. Tulevikku vaadates aga toob raha Ssuure tõenäosusega edu, vaadakem kasvõi Manchester Cityt või PSGd.

Seades raha esikohale tekib küsimus – kas saadakse aru, mis sellega ka kaasneb? Praegune vastandumine Itaalia, Saksamaa, Inglismaa või Hispaania jalgpalli erinevate mängustiilide vahel on eriline ja pakub tihti ka eraldi kõneainet. Olles suur Inglsimaa vuti austaja, tekib Hispaania satsiga kokku minnes küsimus – kas jääb peale jõulisus või tehnilisus? Itaalia ja Saksamaa puhul, kas võidab ideaalne kaitsemäng või efektiivsus?

Need paradigmad on juba mõnevõrra muutumas. Kunagi oli võimalik täheldada erinevust ka Prantsusmaa ja muu Euroopa jalgpalli vahel. Enam mitte. Võimalik, et kõige kurvemalt võib antud olukord mõjuda Premier League’ile, kus on ju siiski kõige suuremad rahavood.

Kõige paremini demonstreerivad jalgpalli multikultuursust siiski jalgpalli maailmameistrivõistlused, kus Aafrika ja Lõuna-Ameerika meeskonnad suudavad pakkuda ka midagi muud peale tavaliste jalgpalliintriigide. Elevandiluuranniku väga jõulised ja atleetlikud mängijad või siis Tšiilile omane intesiivsus...

Loodame, et see nii ka jääb. Hetkel, kui raha saavutab positsiooni number üks, võime seista silmitsi monokultuurse jalgpalliga, mis oleks laiemale jalgpallipublikule kindlasti pigem kurb asjade kulg.

Tagasi üles