Urmas Välbe: Ma ei näe takistust ära võita olümpiamängud

Vabatehnikas sõitev isa Urmas Välbe vaatab kaks päeva enne ärasõitu Pyeongchangi olümpiale Tallinnas Nõmme spordikeskuses kõrvalt, kuidas tulevad poeg Frederikul välja klassikatehnika paaristõuked. Foto: Liis Treimann

Venemaa suusakoondise hooldetiimi juht, endine Eesti tippsuusataja ütleb, et tema ei saa seni aru, mis ikkagi võis juhtuda eelmisel, Sotši olümpial, et Venemaa esindus ei pääsenud Pyeongchangi talimängudele oma lipu all ja et isegi mõned puhtad sportlased ei tohi seal startida.

Venemaa, õigemini koondise Olümpiasportlased Venemaalt suusatajate hooldemeeskonna pealik Urmas Välbe nägi kõvasti vaeva, et jõuda eelmise nädala algul viimaselt olümpiaeelselt MK-sarja etapilt Austrias Seefeldis paariks päevaks Eestisse. Elukaaslane Pille ja nende kaks kooliealist last ootasid. Pelgalt ööpäevaga juhtis Välbe oma ligi 3,5-tonnise bussi läbi Euroopa koju Tallinna. «Vorm oli hea. Panin [roolis] 12 tundi järjest. Oleks võinud edasi panna,» tunnistas Välbe talle iseloomulikul lennukal-humoorikal moel möödunud nädala keskel, kaks päeva enne äralendu Pyeongchangi olümpiale.

Eile alanud taliolümpia on Välbele (51) juba seitsmes. Kaks korda on ta osalenud võistlejana, nüüdne on talle viies hooldemehena, noist teine Venemaa koondislastega. Ajanappusest hoolimata leidis mees poolteist tundi, et rääkida, miks temast endast maailma tippsuusatajat ei saanud, mis on viga praegusel Eesti suusatamisel ning mis jälje on jätnud Rahvusvahelise Olümpiakomitee määratud karistused dopinguskandaali keskmesse sattunud Venemaa suusakoondisele. (Vanade tuttavate spordimeestena rääkisime sina-vormis.)

Need on Välbe silme ees auguga Fischerid, mis peavad Eestis olema igal endast lugupidaval suusamehel. Foto: Liis Treimann

Oled olümpial võistelnud kaks korda, Albertville'is 1992 ja Lillehammeris 1994. Oli olümpial startimine teistmoodi tundega kui muudel tippvõistlustel?

Too aeg 90ndate alguses oli üldse nii, et kui saaks väljamaale, annaks ükspuha mida ära. Soome sõbrad orgunnisid viisad, sõita Soome kohale, näha banaane ja apelsine – see oli fantastika! Pidevalt käis võrdlemine, kui mitu korda on keegi Soomes käinud. Selle nimel tehtigi trenni, et üldse Soome saada. Ja kui said ka olümpiale, siis see oli muidugi äge.

Kuigi väga paljud ässad ei elanud olümpiakülas. [Kasahstani suusataja] Vladimir Smirnov elas Lillehammeris oma majas, [norralast] Bjørn Dæhliet ma ei näinudki seal. (Dæhlie võitis Lillehammeris kaks kulda ja kaks hõbedat, Smirnov ühe kulla ja kaks hõbedat – P. P.) Ainus, keda nägin, oli [norralane Thomas] Alsgaard, kes sõi hamburgereid. Meilgi oli juba infot, kuidas toituda – Mati Alaver tõi seda. Et kana koorin ära, kananahka ei söö. Aga olümpial vaatan, mida Alsgaard sööb: friikartulid ja ketšup hunnikus, megahamburger ees – ja vitsutab! Järgmisel päeval võidab 30 kilomeetrit ära. Siis vaatasin: unusta oma toitumine! Mingit vahet pole, mida sööd. Panna on vaja! Nii lihtne see elu ongi.

Kahjuks ei õnnestunud mul olümpiateks end [heasse] seisu saada. Juba tolleks ajaks oli kõik piiri peal.

Kas treenisid NSV Liidu koondise ajal üle?

Arvan küll. Ma ei osanud ennast hoida ja treenida, nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt. Igatpidi panin mööda.

Kas sellepärast, et tahtsid hirmsasti tippu saada, aga polnud täpset teadmist, kuidas sinna jõuda?

Teadmine oli. Aga ma uskusin valesid asju. Näiteks seda, et puhkusega tugevaks ei saa. Tegelikult saab. Kui sa treenid, pead ka puhkama. Aga mul oli ainult treening. Ma ei puhanud. [Treener] Hain Kinks mõõtis pulssi ja ütles, et ole hea mees, tõmba [koormust] maha. Ütlesin, et jajaa. Jõudsin nurga taha – ja panin juurde, raisk! Sest ma tahtsin võita kõiki. Ma nägin, kuidas Smirnov treenib.

Aga sa ei olnud ju Smirnov.

Mul oleks pidanud oma lähenemine olema. Ma teadsin seda lähenemist. Aga ikka ei teinud seda.

Miks sa nii loll olid?

Täisidioot, mitte loll! Mul on nii kahju endast, ausalt. Kui oled pundis, siis ikka paned ja piitsutad ja tõmbad üle. Olin treeninud liiga palju ja liiga kiiresti, sest mulle meeldis. Aga 1989. aastal olin üksi Otepääl, tegin rahulikult oma matkasid ja mul tuli väga kõva [arengu]hüpe. Olin ülistabiilne. Pärast seda sain liidu koondisesse. Seal hakkasin muidugi jälle laduma ja oligi kõik.

Kas koondise treenerid ässitasid tagant?

Ei, nad tõmbasid pigem tagasi, aga ma vaatasin, et kui ma niimoodi jalutan, ei võida ma Smirnovi elu sees. Vähemalt, miinimum, panin temaga võidu – iga päev, kaks korda päevas. Ettekirjutuse järgi aga oleksin pidanud südamelöökide arvu, laktaadi ja verenäitajate põhjal temalt igas trennis ühe ringi sisse saama. Kuid ma ei uskunud sellesse, sest kuidas saan ma siis temast ja [1988. aasta Calgary olümpiavõitjast Mihhail] Devjatjarovist jagu, kui saan neilt igas trennis ringiga? Aga tegelikult oleks pidanud seda tegema, sest olin looduse poolt ülikiire. Ma olen võtnud kommertsvõistlustel finišiga Dæhliet ja Alsgaardiga peaaegu võrdselt finišeerinud. [Calgary olümpiavõitjalt ja neljakordselt maailmameistrilt norralaselt Torgny] Mogrenilt sain sõusprindivõistlusel nii palju ära (näitab näppudega kaks sentimeetrit – P.P.). See tähendas, et mul ei olnud üldse vaja kiiruslikke trenne teha. Mul oli vaja teha vaid aeroobseid rahulikke trenne, teha siis enne MK-etappi kaks aktiivsemat liigutust ja sellest oleks aidanud.

Kas Mati Alaver, kes tuli Eesti meeste koondise peatreeneriks 1992. aastal, ei aidanud õigel ajal pidurit tõmmata?

Kui Mati tuli, olin juba väga sodi. Proovisime igasuguseid asju, aga kui tuli talv, tulid ka kõiksugused hingamisteede probleemid – olin end ära küpsetanud. Olin omadega nii läbi, et lõpuks [1995. aastal] loobusin.

Mille poolest erinevad nüüdisaja treeningud sellest, kuidas sa oma tippaastatel harjutasid?

Tänapäeval on kõike lihtsam kontrollida. Mul võttis keegi vereandmeid, mis näitavad, kui väsinud sa oled, et selle järgi siis midagi korrigeerida. Ja treener peatas kinni ja mõõtis pulssi. Siis oli veel selline asi, nagu ORTO: võtad lamades pulsi, tõused püsti, seisad 30 sekundit ja võtad jälle pulsi. Kui nende pulsside vahe on suur, on kellad. Mul oli ORTO vahepeal seistes madalam kui lamades, nii et isegi meie arst Rein Jalak ega ka Toomas Savi osanud midagi öelda. Mul pohhui! Läksin ja panin.

Nüüd on kõigil pulsikellad käe peal. Minu ajal neid ei olnudki. Sain esimese Polari kella 1993. aastal, aga siis hakkasin juba lõpetama. Lisaks lähevad nüüd kõik andmed arvutisse: treener saab vaadata, kui palju olid aeroobses ja kui palju anaeroobses tsoonis, kus on läved jne. Kuigi... see ei anna mitte midagi. Eesti poisid ju ka kontrollivad. Neil on väga targad nõuandjad. Aga kus on tulemused?

Miks siis ei ole tulemusi?

A kust mina tean? Täiesti müstika... Neil on nõuanded, massaažid, toit – ja mitte midagi!