Olümpiahõbe igatseb venelasest venda: ta käskis mul võita kaks medalit – ühe endale ja teise talle!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Slovakkiat esindav Anastasija Kuzmina pühendas hõbemedali vennale Anton Šipulinile.
Slovakkiat esindav Anastasija Kuzmina pühendas hõbemedali vennale Anton Šipulinile. Foto: JONATHAN NACKSTRAND/AFP/Scanpix

Naiste laskesuusatamise jälitussõidus hõbemedali saanud Slovakkiat esindav venelanna Anastassija Kuzmina tervitas võistlusjärgsel pressikonverentsil oma venda Anton Šipulinit, keda Olümpiasportlased Venemaalt võistkonna koosseisus Pyeongchangi võistlema ei lastud.

«Muidugi igatsen oma venda. Lootsin viimase minutini, et tal lubatakse siin võistelda. Ta oli viimane inimene, kes mind lennujaamast Koreasse saatis. Ta ütles, et pean võitma siin kaks medalit. Ühe Nastjale ja teise talle. Olen siin, et võidelda terve pere medalite eest. Järgmise medali tahan pühendada talle.»

Kuzmina on nüüdseks võitnud medali kolmel olümpial järjest –  Vancouveris ja Sotšis tuli ta sprindis olümpiavõitjaks, nüüd sai ta Laura Dahlmeieri järel jälitussõidus hõbemedali.

Anastassija Kuzmina ja Anton Šipulin 
Anastassija Kuzmina ja Anton Šipulin Foto: Krasilnikov Stanislav/ITAR-TASS

«See on minu jaoks väga eriline. Kõik ootasid, et ma võidaksin siin sprindi, aga seda ei juhtunud. Aga olen õnnelik, et suutsin kaitsta selle distantsi olümpiahõbedat, mille võitsin kaheksa aastat tagasi!»

Kuzmina tunnistas, et juba teise järjestikuse olümpiakulla võitnud Dahlmeier on teiselt planeedilt. Täna edestas ta venelannat 29,4 sekundiga. «Teda on väga raske võita. Ta suudab lasketiirus väga hästi tugevate tuultega keskenduda. Temaga võib mõistagi suuskadel võistelda, aga tema alistamiseks peab väga, väga hästi laskma!» 

Miks esindab Kuzmina Slovakkiat?

Anastassija Šipulina sündis, kasvas ja sirgus koos kolm aastat noorema venna Antoniga laskesuusatajaks Tjumenis. Andunud biatlonifännid teavad: sellest Siberi linnast on tippe tulnud varemgi.

Šipulina täht lõi kiirelt särama. Arenguredel kulges loogilist rada: arvukalt medaleid juunioride tiitlivõistlustelt ja debüüt MK-sarjas (hooajal 2005/06). Käes oli Torino olümpiatalv. Venemaa naiste laskesuusatamine õitses: kuldne põlvkond eesotsas Anna Bogali, Albina Ahhatova ja Olga Medvedtsevaga säras, jõuliselt tõstis pead Olga Zaitseva. Teatesõidus võrdus iga muu tulemus peale esikoha põrumisega. Šipulina ei saanud tihedast sõelast läbi ja jäi olümpiapääsmeta, piirdudes otsustaval MK-etapil Oberhofis 63. kohaga.

Pärast Torinot läks üks värske olümpiavõitja teise järel dekreeti. Nii valmistus rajal äärmiselt väle, ent tiirus ebastabiilne Šipulina hooajaks juba täiskasvanute, mitte enam juunioride koondises. (Huvitav ääremärkus: koos temaga ülendati eakaaslane Anna Bulõgina, kes täna võistleb Frolina nime all Lõuna-Korea koondises!)

Šipulina sai MK-sarja hakatuseks kirja kohad 13., 31. ja 48. Varasemast edust hellitatud peatreener Valeri Polhovski läkitas ta «asumisele» IBU sarja. Seal võitis Šipulina kahest möödalasust hoolimata, viie trahviga mahtus aga esikümnesse. Ent tagasiteed põhirivistusse ei järgnenud.

 Anastassija Kuzmina Pyeongchangi lilletseremoonial
 Anastassija Kuzmina Pyeongchangi lilletseremoonial Foto: CHINE NOUVELLE/SIPA/CHINE NOUVELLE/SIPA

Järgnes hoopis lapsepuhkus…

Šipulina tutvus tulevase abikaasa Daniel Kuzminiga 2005. aastal Ramsau liustikul harjutades. Daniel on rahvusvaheline mees: ise pärit Kamtšatkalt, esindas murdmaasuusatamise MK-sarjas Iisraeli ja elas Slovakkias.

Küsisin kõigilt: kas ta on meile vajalik? Kõik vastasid: ei ole. Ma ei hakanud probleemi tekitama.

«Kord jäin treeningule veidi hiljaks. Meid liustikule viinud buss pidi minuta ära sõitma. Läksin järgmisega. See oli tihedalt teiste riikide sportlasi täis – mäletan, et isegi mõlemat jalga polnud võimalik maha panna. Nii ma seisin seal ühel jalal nagu haigur,» on Anastassija uue elu algust meenutanud. «Siis pöördus mu poole üks noormees ja ütles, et võtab oma seljakoti maast. Hakkasime juttu rääkima. Kolme kuu pärast tuli ta Tjumenisse, et tutvuda mu vanematega.»

Pärast esikpoja Jelissei sünnitamist naasis Anastassija kibekiirelt treeningutele. Plaan oli paigas: asuda valmistuma grupis, mida vedas tema endine treener, sel ajal Venemaa koondise juhendajate sekka kuulunud Leonid Gurjev. Kuid ilmnes, et värskele emale ei tehta erandit – ta ei tohtinud last laagritesse kaasa võtta ega saanud treeningukavas perekondlikel põhjustel vähimatki järeleandmist.

Nii koliski andekas sportlane mehe juurde Banska Bystricasse. Abielluti, 2007. aastal sai Kuzmina Slovakkia kodakondsuse. Venemaa laskesuusaliit lubas sel kõigel rahumeeli juhtuda. «Mina olin nõus temast loobuma,­» tunnistas toonane alajuht Aleksandr Tihhonov hiljem. «Küsisin kõigilt: kas ta on meile vajalik? Kõik vastasid: ei ole. Ma ei hakanud probleemi tekitama.»

Hiljem on Kuzmina Tihhonovi vastutulelikkuse eest korduvalt tänanud. Puhkenuks vaidlus, oleks ta teatud ajaks pandud nn võistluskarantiini, mille ajal ei saanuks ta rahvusvahelistel jõuproovidel – tõenäoliselt ka kulla ja hõbeda toonud Vancouveri olümpial – osaleda.

Venemaa on endiselt kodu

Edasine on ajalugu, nagu öeldakse.

2009. aastal võitis Kuzmina Slovakkiale esimese medali, MM-hõbeda. Tähelepanuväärne, et ajalooline võistlus toimus peatses olümpialinnas Pyeongchangis. Veel talv hiljem tõi ta Vancouveris iseseisvale Slovakkiale esimese talimängude kulla. Sotši olümpial ajalugu kordus: sprindi võitis taas Anastassija Kuzmina, Slovakkia. Neil aastatel valiti ta ka uue kodumaa parimaks sportlaseks.

Juba mainitud loos «Legend, kelle me kaotasime» paugutas Sport-Ekspress koduolümpia ajal: «Seda kurba – Venemaa jaoks kurba – muinasjuttu saadavad paljud «oleksid», kõik minevikuvormis. Ta oli juba juuniorina võitja. Seejärel teda eirati. Ta pettus. Ja läks sinna, kus teda vajati.­»

Et haava veelgi osatada, lausus Kuzmina Sotšis: «Olümpiavõit sünnimaal tähendab mulle väga palju. Olen siiski venelanna, ja kuigi mul on taskus Slovakkia pass, pean Venemaad oma koduks.»

Anastassija Kuzmina Sotši olümpiamängudel
Anastassija Kuzmina Sotši olümpiamängudel Foto: Alexander Vilf/RIA Novosti

«Venemaa on ülisuur riik, kus kasvab palju talente, keda aitavad suurepärased treenerid,» on Kuzmina sünnimaast hiljem pajatanud. Kuid samas lisanud: «Millegipärast jäin mina ja veel mitmed sportlased teatud ajal valikust välja. Olime dilemma ees: kas minna mujale või teha spordiga lõpparve? Aga ma ei taha kedagi süüdistada ega ühtegi nime nimetada. Miks nii juhtus, las sellele vastavad teised inimesed.»

«Slovakkias suutsin võimetekohaseid tulemusi näidata, sest siin on mul rohkem vabadust treeneri, plaanide ja kõige muu otsustamisel. Pole survet ega kohustust kõigil valmistuda ühe meetodi järgi. Niipea kui tunnen end väsinuna, vähendan koormust või võtan üldse puhkeaja,» lausus Kuzmina otsekoheselt.

Suvel 2015 sünnitas Kuzmina teise lapse, nüüd tütre. Vend Anton rõkkas sotsiaalmeedias: «Hurraa! Sain taas onuks. Mu võrratu õde Nastja tõi ilmale imelise Olivia. Palju õnne!»

Edasine erines Venemaa koondise päevil järeltulija kasvatamisest kui öö ja päev. «Olivia on meiega kõikjal kaasas käinud. Esimeses järjekorras tulid tema, alles siis minu sportlikud vajadused. Näiteks toitsin teda alati rinnaga, kui vaja. Mu tulemused kannatasid esialgu, aga emana käitusin õigesti,» rääkis Kuzmina südamest.

Kuzmina treener pole keegi muu kui ta abikaasa Daniel. Lisaks kuuluvad «Nastja tiimi» kaks prantslasest abimeest.  «Ta on suusarajal superkiire ja suudab lasketiirus tavaliselt säilitada külma närvi. Ta on ehtne sprindikuninganna,» on Kuzminad iseloomustatud.

Tagasi üles