Pärast jäätantsijate Jayne Torvilli ja Christopher Deani pronksmedalit Lillehammeris 1994 pole Suurbritannia iluuisutajad teeninud olümpialt ühtki medalit.
Briti jäätantsija teekond olümpiale: kukkusin ja põlv purunes kaheksaks tükiks
Mitu aastat loodeti, et Penny Coomesist ja Nick Bucklandist saavad Torvilli ja Deani järglased. Alustanud Vancouveri olümpial 20. kohaga, kerkisid nad Sotšis kümnendaks ja sama aasta MM-il üheksandaks.
Paraku on järgmisi hooaegu varjutanud erinevad haigused ja vigastused. Jätnud ühe hooaja vahele said Coomes ja Buckland 2016. aasta MM-il karjääri parima seitsmenda koha.
Kuid tolle suve treeningul eksis Buckland ühel tõstel, heites partneri liiga tugevalt üle õla. «Kukkusin ja põlv purunes kaheksaks tükiks. Paljud asjatundjad ütlesid, et see vigastus lõpetas mu karjääri,» meenutas sportlane.
Vigastuse ajal pidi naine tegema palju harjutusi vees, mis hirmutasid teda. «Ma vihkan ujumist. Mul on eriline kartus haide ees. Isegi kui astun basseini, siis kujutan ette, et keegi sööb mu ära,» rääkis Coomes.
Kuid siiski õnnestus neil 2017. aasta septembris täita olümpianorm ning 15 kuud pärast rasket vigastust nimetati paar Briti olümpiatiimi.
Detsembris tulid jäätantsijad viiendat korda Suurbritannia meistriks. Nende mänedžer, 1980. aasta meeste üksiksõidu olümpiavõitja Robin Cousins, tõstis esile Coomesi võitlejaloomust. «Ta näib õrn, aga tema sees on tiiger,» ütles Cousins. «Kui keegi lükkab ta maha, tõuseb ta üles tugevamana.»
Nüüd on Coomes ja Buckland oma kolmandal olümpial. Lühikava 10. koht jätab inglastele veel võimaluse ületada Sotši tulemus. Selleks tuleks vabakavas mööduda üheksandal kohal asuvast Kanada duost, kes on vaid 0,24 punkti ees. Kõrgemale kerkida oleks ilmselt raske, sest 8. koht on Coomesist ja Bucklandist juba 6 punkti kaugusel. Kuid Briti paari jaoks oli seekord isegi olümpiale pääs omaette saavutus.