/nginx/o/2017/12/15/7407167t1h89e9.jpg)
/nginx/o/2018/02/25/7636171t1h1c12.jpg)
Uskumatu kirjutada: Vene hokimehed on 26 aasta järel taas olümpiavõitjad. Vorm (OARi nimi) on küll teine, aga sisu sama. Hokiklassikasse minevas kullalahingus lõpetati lisaajal 4:3 Saksmaa tuhkatriinulugu.
Postimehe aruanne: pöörane finaal, kus polnud kaotajat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaevalt et keegi enne turniiri taolist finaalpaari ennustada oskas. Postimees elas Gangneungi hallis lahti rullunud vaatemängule kaasa ja kannab ette, mida täheldas.
Vaikus enne tormi
Kui keegi arvas, et tõelise duelli asemel näeme venelaste jõudemonstratsiooni, siis ta eksis. Lõbusast jalutuskäigust pargis oli asi kaugel. Esimest korda olümpiafinaali jõudnud sakslased olid visad, vaprad ja murdumatud – nagu kadakad. Ka pärast seda, kui tugevam vastane vaid 0,5 sekundit enne esimest vaheaega juhtima pääses. (Muide, viimaste sekundite tabamused kujunesid venelaste firmamärgiks – alagrupimängus USA-ga oli Ilja Kovaltšuk täpne koguni kaks kümnendikku enne sireeni.)
Teise kolmandiku keskel tundus sakslastel eriti raske olevat. Kohati pöörles litter vaid ühes tsoonis ja võis jääda mulje nagu mängiks punasärgid arvulises ülekaalus. Ent just siis leidsid Marco Sturmi hoolealused ei tea kust viigivärava.
Eeldus tuliseks duelliks oli taas loodud. Selguski, et kõik see oli vaikus enne tormi…
Tugevamal on tavaliselt õnne ja ta võidab
Torm puhkes alates mängu 54. minutist.
Sergei Kalinin tegutses esmalt ennastohverdavalt (ja -vigastavalt) kaitses ning ülejärgmisel rünnakul viis Nikita Gussev OARi juhtima. Kõik? Ei.
Vaid kümme sekundit hiljem, pärast Dominik Kahuni kaunist läbimurret, põles tablool taas viigiline tulikiri.
Kui kaitsemängija Jonas Müller 3.16 enne käo kukkumist omakorda Saksamaa juhtima viis ja venelased minut hiljem veel ka arvulisse vähemusse jäid, tuli too küsimus – kõik? – küsida juba väga tõsisel toonil.
/nginx/o/2018/02/25/7636199t1h69e5.jpg)
Aga vastus ei muutunud: ei. Nurka surutud, näost punane ja aina kiirenevas rütmis nätsu närinud venelaste peatreener Oleg Znarok tegi ainuvõimaliku käigu – kutsus Vassili Košetškini väravast välja. Ime juhtuski: 56 sekundit enne normaalaja lõppu viskas Gussev oma teise värava.
Sisuliselt oli see aga võidutabamus. Lisaaja neli nelja vastu mängus läks sakslastel kohe raskeks ning lõpuks kasutasid venelased tekkinud ruumi oskuslikult ära. Kuldse värava – nüüd juba arvulises ülekaalus – viskas Kirill Kaprizov. Draama lõppes tõdemusega: tugevamatel on ikka natuke rohkem õnne.
Jää täitus silmapilkselt punastest kinnastest ja kübaratest. Saksamaa muinasjutt sai valusa lõppu, ent ometi: nad ei olnud mingil tingimusel kaotajad. Südantsoojendav oli vaadata, kuidas omi toetajaid pikalt tänati.
Venemaa hoki taastas õige näo
Ehkki finaalis väljuti surmasuust, pole kahtlust: võitis turniiri tugevaim ja ka parimat hokit näidanud meeskond. Pärast avakohtumises Slovakkialt saadud kaotust tehti järgmises mängus puhas vuuk, seeria koondskooriks jäi 21:3. Mida mäng edasi, seda kindlamalt punamasin töötas.
«Ehkki NHL-i mängijad puuduvad ka nende rivistusest, on see ikkagi tippmeeskond. Kõigil NHL-i klubidel oleks nendega raske,» lausus USA treener, endine NHL-i proff Tony Granato.
Vaid kolme kodumaa klubi – peamiselt Peterburi SKA, aga ka Magnitogorski Metallurgi ja Moskva CSKA – mängijatest moodustatud koondis oli lihtsalt liiga hea, et mitte võita. Puhuti ei teinudki venelased midagi silmapaistvat, ometi võitsid veenvalt. Kõik oli olemas. Ainult kohustus ja kodumaa ootus võisid neid murda.
Võib vaid aimata, mida too triumf Venemaa hokile tähendab. Viimati 1992. aastal Albertville’is – ehk esimesel N. Liidu järgsel olümpial – sihile jõudnud riik, kus hoki on igaühe südames, taastas väärikuse ja au. Tõsi, see kuld polnud NHL-i stregi tõttu päris tavaline, aga siiski.
/nginx/o/2018/02/25/7636197t1h7c64.jpg)
Kui turniiri eel pöörati palju tähelepanu vanematele staaridele Ilja Kovaltšukile, Pavel Datsjukile ja Sergei Mozjakinile, siis selle käigus kerkisid aina enam võtmerollidesse nö teise ešeloni tähed – eelkõige Kirill Kaprizov (20) ja Nikita Gussev (25). Finaalis sai Gussev kirja saldo 2+2 ja Kaprizov 1+3 – ehk mõlemad olid kõigi väravate sünni juures! Gussev tõusis turniiri tulemuslikemaks mängijaks (4+8), Kaprizov jagas koos Kovaltšuki ja Ryan Donatoga (kõigil 5 väravat) suurimate väravaküttide nimetust.
Iseasi muidugi, kuivõrd maitsekas oli mängijate käitumine autasustamise ajal – olümpiahümni ajal lauldi täiesti kõrist Venemaa hümni -, ent: jätkem hetkeks reeglid ja püüdkem inimesi mõista.
/nginx/o/2018/02/25/7636161t1hf434.jpg)
Mäletama jäädakse Saksamaa heeroseid
Kui aga Pyeongchangi hokiturniirist räägitakse kahe, kümne või kahekümne aasta pärast, pole esimene huulile tulev Venemaa – rääkimata OARist! -, vaid Saksamaa.
Tõelisest imest jäi küll lahutama vaid 56 sekundit, kuid küll sakslased oskavad juba õige pea ka hõbemedalitest täit rõõmu tunda. Jah, muidugi oli Saksamaa NHLi mängijate eemalejäämisest üks vähim mõjutatud meeskondi, kuid see vähendab nende tehtu kaalu vaid õige vähe.
Hakatuseks saadi kaks kaotust, siis kolm võitu lisaajal ja tagatipuks seljatati lummavas poolfinaalis hoki sünnimaa ja kahe eelmise olümpiavõitja Kanada. Ehk: alustati eikellegina, jätkati märkamatult, kuid puhketi järjest rohkem õitsele ja lõpuks vaimustati oma võitlusvaimuga iga hokifänni (kes polnud just Venemaalt) südant.
«Kõlab hullumeelselt, jah?» küsis edu peaarhitekt, Saksamaa peatreener Marco Sturm pärast poolfinaali.
Kõlas. Ja andis turniirile tõelise värvi.
/nginx/o/2018/02/25/7636195t1h8508.jpg)