Kullamäed: nii sarnased ja nii erinevad

Kristian ja Gert Kullamäe. Foto: Raul Mee/Toomas Huik

«Mulle jättis ta ülipositiivse mulje,» ütleb endale omase otsekohesusega 1982. aasta maailmameister Heino Enden, kes jälgis Kristian Kullamäe pühapäevast koondisedebüüti suurhallis esimesest reast. 18-aastane tagamängija viskas 78:62 võidumängus Iisraeli vastu kaheksa minutiga kaheksa punkti. Teismeeas pakkus viimati sedavõrd silmapaistva partii koondise eest olulises mängus ei keegi muu kui Martin Müürsepp veerand sajandit tagasi.

«See on küll Tiit Soku otsustada, aga ma arvan, et ta ei tohiks enam kordagi koondises mänguminutiteta jääda. Ka siis mitte, kui Siim-Sander Vene, Rain Veideman ja Janari Jõesaar peaksid tagasi tulema. Vaadakem kasvõi Šarunas Jasikeviciuse tegutsemist Kaunase Žalgirises. Euroliigas on iga mäng ja iga punkt oluline, ometi leiab ta mänguaega noortele, kes on trennis tõestanud, et veavad taseme välja. On selge, et nad eksivad alguses, aga ainult nii ongi võimalik õppida ja areneda,» tõdeb 58-aastane Enden.

Vise.

Gerdi vaieldamatuks trumbiks olid teatavasti just kaugvisked. Kristian on tõestanud noorteklassides, ent nüüd ka juba Saksamaa kõrgliigas (50%) ja Eesti koondises (66%), et käbi ei ole kukkunud kännust kaugele. Gerdi ja Kristiani viskestiilid pole aga sugugi sarnased, nagu on tähelepanelikumad ilmselt isegi märganud. «Gert viskas sisuliselt jalad maas ja ülikiiresti, Kristian kasutab aga tagamängijale rohkem iseloomulikku hüppelt viset,» ütleb Enden.

Isa-Kullamäe oskas oma tugevaima külje edukalt välja tuua. «Ma ütleksin, et Gert võttis oma karjäärilt maksimumi. Tal on Eesti korvpalluritest kõige originaalsem vise, sest ta võis tabada ka üheksalt meetrilt. Müts tuleb maha võtta ka Bambergi toonase peatreeneri Dirk Bauermanni ees, kes oskas tema nišši Saksamaal suurepäraselt ära kasutada. Bambergis olid mitmed mängijad, kes lõid teravust ja söötsid õigel ajal välja Gerdile. Eesti koondises oli Martin (Müürsepp) selline mees ja seepärast talle ka Gerdiga koos mängimine sobis. Rohkem nii osavaid mängijaid meil aga polnud. Seetõttu ei kujunenud Gert ka koondises päris nii silmapaistvaks mängijaks nagu koduklubis, kuigi ta oli ka siin asendamatu mängija,» selgitab Enden.