-Petros, palju-palju õnne! Nägid võistlust kohapeal oma silmaga. Kuidas sa vaid veerand tundi pärast medalivõitu end tunned?
Ma olen tõeliselt rõõmus! Maicel tuli jaanuaris Georgiasse tagasi ja sai treenida koos heade treeningkaaslastega. Proovisime üheskoos tehnikat kõigil aladel lihvida ja see mõjus. Teadsin, et ta on heas vormis, ja oskasin sellist tulemust oodata.
Ta võitles nagu hull! Medali võitmiseks lõid eelduse suurepärased kõrgus- ja teivashüpe, mis on tähtsad punktialad. Maiceli medal on suur asi nii Eestile kui ka Georgia ülikoolile.
-Maicel alustas jooksu väga kiiresti, mis andis aimu, et plaan oligi minna kohe täispangale?
Just nii. Ütlesin talle, et ta läheks julgelt oma jooksu jooksma. Ta riskeeris ja see tasus ära.
Millisel hetkel sa nägid, et medal ongi kindel?
Teadsin, et kui ta tuleb 800 meetri vaheaega umbes 2.06ga ja on selleks ajaks Kazmireki maha raputanud, pole medalis enam kahtlust. Ta suutiski seda teha ning Kazmirekil oli lõpp veel raskem.
-Arvestades neid järjestikuseid võistlusi, mis lõppesid vigastuse või ebaõnnestumisega, võib vist öelda, et Maicel oli medali tõesti täielikult ära teeninud?
Nii võib tõesti öelda. Ta tõestas nende kahe päevaga, et paljud on eksinud tema suhtes. Ta oli Rio olümpial viimane lõpetaja, teda on tabanud mitmed õnnetud vigastused ja tema elus on toimunud viimasel ajal palju muutusi. Seepärast ei oska ma nimetada ka kedagi, kes vääriks seda medalit temast rohkem!