Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/16/6789999t1h62b6.jpg)
/nginx/o/2018/03/09/7673625t1hb8ea.jpg)
Leidsin hiljuti postkastist järjekordse sporditeemalise traktaadi oma väljamõeldud sõbralt. Tegemist polekski mainimisväärse sündmusega, kui selle mõtiskluse kesksed pidepunktid – vahendatus ja primitiivsus – ei haakuks otsapidi aktuaalse küsimuskohaga spordist ja ka lõppenud talimängudest.
Õnnelemb kirjutab: «Käisin täna pärast jõusaali duši all ja hakkasin mõtlema. Kas pole nii, et meie igasugune spordikogemus kipub alati olema vahendatud. Spordivõistlused jõuavad suurema osa inimesteni alati omamoodi kunstilises vormis, omamoodi reaalajalise dokumentaalfilmina. Spordikogemuse esmased esteetilised töötlejad on spordiülekannete režissöörid, operaatorid, reporterid.»
Mis puutub meediumipõhist vahendatust, siis on kirjutajal tuline õigus. Nii nagu paljude teiste valdkondadegi puhul, määrab paljuski just vahendaja kvaliteet ja lähtehoiak arusaama, kuidas vaatajad/lugejad/kuulajad objekti vastu võtavad.