Johannes Erm: kuna mitmevõistluse tase on Eestis nii kõva, mõtlesin vahepeal EM-piletit püüda kaugushüppes

Georgia ülikooli mitmevõistlejate treener Petros Kyprianou koos nelja eestlasega: (vasakult) Maicel Uibo, Karel Tilga, Johannes Erm ja Karl Robert Saluri. Foto: Erakogu

Johannes Erm viis nädalavahetusel Texases toimunud USA üliõpilasmeistrivõistlustel seitsmevõistluses isikliku rekordi 5988 punktini ja teenis kõrge neljanda koha. Kuu teises pooles 20. sünnipäeva tähistav eestlane tunnistab, et valmistas endalegi oma tulemustega üllatuse.

Eesti kõigi aegade edetabelis üheksandaks kerkinud Erm jäi vaid 56 punkti kaugusele Maicel Uibo nimele kuuluvast kuni 23-aastaste rahvusrekordist. Küll aga võttis ta enda nimele Eesti kuni 19-aastaste tippmargi, mis kuulus varem 5960 punktiga Erki Noolele. Ermi üksikalade tulemused olid Texases järgnevad: 7,11 - 7.64 - 13.77 - 1.99 - 8,38 - 4.96 - 2.39,45.

Esimest aastat USA-s õppiv ja treeniv Erm rääkis intervjuus Postimehele nii lõppenud võistlusest, koostööst Georgia ülikooli treeneri Petros Kyprianouga kui ka suvistest plaanidest.

-Johannes, Eestis oskasid ilmselt vähesed sinu senise sisehooaja põhjal suisa 272-punktilist rekordiparandust oodata. Kas selline areng oli ka sulle endale üllatus?

Oli tõesti! Eriti just teivashüpe, kus ületasin 4.96 (veel eelmisel suvel oli Ermi rekord 4.60 – toim.). Käisin pärast seda lihtsalt naeratades areenil ringi.

-Mis on olnud teivashüppes edu alus?

Tegelikult olen juba umbes aasta aega suutnud teha selliseid hüppeid, lihtsalt viimaste kuudega on tekkinud ka stabiilsus. Oleme USA-s pööranud rohkem rõhku gümnastikale, lisaks on siin teibad olnud sügisest saati kogu aeg käeulatuses. Alustasime hüppamist sügisel tossudega väikese hoo pealt ja jõudsime talvel naelikutega täishooni. Eestis treenides polnud võimalik teibaid näiteks laagrisse kaasa võtta ja siis kippus tehnika ära ununema.

-Ka kõrgushüppes püstitasid 1.99ga isikliku rekordi. Olgem ausad, varem oli su selle ala tippmark oma pika kasvu kohta suisa piinlikult kehv 1.93.

Otsustasin eelmisel aastal kõrgushüppes oma nõrgema ehk parema jala peale üle minna, sest kand lihtsalt ei kannatanud kaugust, kõrgust ja teivast järjest teha vasakuga. Nüüd, kui eelmisel võistlusel 1.82 hüppasin, saime treeneriga aru, et pean tagasi minema vasaku tõukejala peale. Panin kanna alla pehmenduse, tegin paar trenni ja nii läksingi hüppama. Eks areng ole kõrgushüppes tulnud tänu füüsilisele ja tehnilisele edasiminekule.

-Mis sulle endale veel lõppenud mitmevõistluse osas meeldis?

Kuulitõuge. Sain aru, kus ja kuidas pean tegutsema. Kui see tunnetus meeles püsib, peaks suvel igal juhul 14 meetrit alistuma.

-Ole hea, kirjelda peamisi erinevusi Eestis ja USA-s treenimise vahel.

Ei oskagi nii eriti öelda. Võib-olla mõned harjutused on teistsugused. Ja on kindel plaan, kuidas trenni teeme. Võib-olla nädalas tuleb treeningtunde üks-kaks rohkem. Lisaks gümnastikale teeme jõudu rohkem. Kindlasti on oluline osa ka taastumisel. Siin saan igas trennis täielikult pingutada, sest kõikvõimalikud taastumisvahendid on alati olemas.

-Näiteks massaaž?

Jah. Kui on järjekord, siis vahel peab umbes pool tundi ootama, aga mitte rohkem.

-Lisaks nimetatud erinevustele on sul vist nüüd ka korralik treeninggrupp, kellega koos igapäevaselt harjutad?

Jah, Eestis oli tore, kui vahel mõni sõber trenni kasvõi oda loopima tuli. USA-s on (Karl Robert) Saluri ja (Maicel) Uibo, aga ka mitmed teiste alade sportlased kogu aeg kambas, näiteks jõusaalis. Ja kuna on inimesed ümber, siis tekib trennides tihti võistlusmoment. Näiteks lõike joosta on väga hea, kui selline kiire mees nagu Saluri on kõrval. Ka Maiceli jooksutehnika on paranenud.

-Palju sa Uiboga üldse trenni koos tegid?

Meie treeningplaanid olid veidi erinevad, kuna tema ajastas vormi märtsi esimeseks, mina märtsi teiseks nädalavahetuseks. Aga omajagu tegime koos ikka.

-Kas eestlased jälgisid USA-s Uibo MM-i medalivõistlust pingsalt?

Saluri vaatas oma kodus ja mina oma kodus, aga jah, vaatasime küll.

-Oskasid sa treeningutel nähtu põhjal nii head tulemust temalt oodata?

Vist päris nii head ei osanud, aga ega seda ei saa ka kunagi nii öelda.

-Kuidas su koostöö Georgia ülikooli juhendaja Petros Kyprianouga on sujunud?

Kui arengut vaadata, võib rahule jääda. Alguses oli koostöö natuke imelik, aga poole aastaga on ta aru saanud, milline mina olen ja milline mu lihas on. Selle järgi on ta teinud ka sobiva treeningkava minu jaoks.

-Kas hoiad ühendust ka oma varasema treeneri Holger Peeliga?

Väga tihti me ei kirjuta, aga nüüd, enne võistlust, saatsime paar sõnumit. Ka meili teel hoian teda oma tegevusega kursis.

-Mida suvelt ootad?

Jäin eelmisel suvel kaks nädalat enne juunioride EM-i haigeks ja arvasin, et head tulemust ei tule. Aga püstitasin 8141 punktiga rekordi ja teenisin hõbeda. Tähtis on USA üliõpilasmeistrivõistlustel oma parim teha lihtsalt.

-Eesmärk on vist ikkagi ka meeste vahenditega esmakordselt 8000 punkti piiri alistamine?

Jah, see on eesmärk.

-Kas oled ka heidetes arenenud poole aasta jooksul?

Tegelesime kettaheite ja odaviskega sügisel ja hakkame nüüd uuesti neid arendama. Oda pole mu lemmikala - ma ei tunneta tehniliselt end hästi. Aga kettaheites peaks treeningute põhjal rekordile lisa tulema.

-Millal ja mitu kümnevõistlust sul tänavu plaanis teha on?

Nii palju kui ma aru olen saanud, siis esimese kümnevõistluse teen juba paari nädala pärast sisehooaja vormi pealt. Seejärel võtame hoo maha ja valmistume USA üliõpilasmeistrivõistlusteks, mis toimuvad juuni alguses.

-Eestis on hetkel suisa kaheksa potentsiaalset 8000 punkti meest. Kas sa augustis toimuva EM-i peale üldse mõtled?

Vaatasin alguses, et Eestis on nii kõva tase, et pigem võiks proovida Berliini pääseda kaugushüppajana. Norm on 7.95. Talvel oli ühel napilt üle astutud katsel pikkust 7.71. Arvan, et väljas taganttuule ja publiku kaasaelamisega oleks 7.95 ideaalis tehtav. Aga nüüd, kui õnnestus teha nii hea seitsmevõistlus, tahaksin EM-ile minna ikkagi mitmevõistlejana. Kaugushüppevariant siirdus tagaplaanile.