/nginx/o/2017/08/11/6984187t1h0d12.jpg)
Märtsi alguses pakkus Birminghamis toimunud kergejõustiku sise-MMil suurepärase elamuse Maicel Uibo, kes tõusis võimsa 1000 meetri jooksuga (isiklik rekord 2.38,51) medalile, kolmandaks.
Kommentaar: mitte ainult kümnevõistlusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis aga juhtus järgnevatel päevadel, kui üksteise järel hakkasid sõna võtma meie EOK kõrged ametnikud, jääb täiesti arusaamatuks! Üldine seisukoht oli selline, et kergejõustiku maailmameistrivõistluste kolmas koht ei vaja väärtustamist.
Meenutame veel, mida keegi asjast arvas.
EOK tippspordijuht Martti Raju: «Küsimus pole sise-MMis, vaid selles, et Uibo ei võitnud medalit kümnevõistluses.»
EOK peasekretär Siim Sukles: «Viie aasta jooksul, mil EOK sportlasi premeerib, pole sisevõistluste medalid isegi jutuks tõusnud ega tõuse ka nüüd.»
EOK tippspordikomisjoni juht Tõnu Tõniste: «Meil on võimalus pretsedentide loomiseks ettepanekuid teha, aga ma õudselt kardan, et tulevikus hakkavad väga paljud mitteolümpiaalade sportlased viitama antud juhtumile.»
NB! Mitte midagi ei hakka teised nõudma. Te teete (ja ma arvan, et kindlasti teete) ju erandi. Erand aga kinnitab reeglit. Kui kõik hakkavad nõudma ja saama, siis pole enam tegemist erandiga. Teie, härrased, otsustate!
Eriti huvitava avaldusega tuli lagedale tippspordikomisjoni liige Jaanus Kriisk, kes ütles, et temalt tuleb Uibole erandi tegemise ettepanekule kindel «ei». Kergejõustikutreener Kriisk seob selle juhtumi Eesti kergejõustikuliidu ja SA Rahvusvahelised kergejõustikuvõistlused teemaga. See on aga hoopis teine teema.
EOK tippspordikomisjoni liikme Erki Noole kommentaar: «(Toomas) Tõnise ütles minu kohta 1990ndate keskel konkreetselt: meil pole Erki Noole suguseid sportlasi vaja. Täna on tekkinud sama küsimus Uiboga.»
Kui nüüd EOK ametnike väljaütlemised kokku võtta, siis võib senini EOK palgal olevale Toomas Tõnisele õnne soovida, et tal on õnnestunud uus kaader EOK-s suruda vanadesse kingadesse.
Nüüd aga ka kümnevõistluse ja selle tähendusest eestlastele. See ala on viimase saja aasta jooksul olnud maadluse kõrval meie trumpala, alustades Aleksander Klumberg-Kolmperest ja lõpetades....
Õnneks on nii, et lõppu niipea ei paista, kuna näiteks 2018. aasta EMi normi võivad täita suisa seitse-kaheksa meie meest.
Kümnevõistlus on kujunenud meile omamoodi sümboliks. Meil on sel alal olümpiamängudelt täiskomplekt medaleid:
1924 (Pariis) Aleksander Klumberg-Kolmpere - pronks
1964 (Tokyo) Rein Aun - hõbe
2000 (Sydney) Erki Nool - kuld
Meil on kümnevõistluses selline korüfee kui Heino Lipp, kes kahjuks küll olümpiale ei pääsenud. Samal ajal, kui 1948. aasta Londoni olümpial võitis kulla Robert Mathias 7139 punktiga, viis tema Tartus NSVLi rekordi 7584 punktini. Ja kuu aega hiljem kogus Lipp 7780 punkti, mis tähendab, et kulla võitnuks ta olümpial ka üheksa alaga.
Lipu mantlipärijaks sai Uno Palu, kes oli 1956. aasta Melbourne'i olümpial neljas ja 1958. aasta Stockholmi EM-il teine.
Uno Palu esimese auhinnavõistluse võitis Rein Aun, kes 1964. aasta Tokyo mängudel oli juba hõbemedalimees.
Rein Auna hõbeda ja Erki Noole kulla vahele mahub aga terve plejaad väga kõrge tasemega kümnevõistlejaid, seda suuresti tänu Fred Kudu suurepärasele ja targale mänedžmendile.
Kümnevõistlus on olnud ja on jätkuvalt meie trumpala. Selles alas on olemas absoluutselt kõik, mis ühel trumpalal olema peavad: traditsioonid, tulemused, teadmised, võimekad treenerid. Ja jätkuvalt on ka võimekad atleedid ja tugev konkurents. Meil on isegi USAs oma super-grupp Petros Kyprianou juhendamisel. Just tema esitas meie ametnikele väga hea küsimuse: «Kui palju teil Eestis Uibo-suguseid talente on?»
Kui meie kümnevõistluse esimese ja teise olümpiamedali vahele jäi 40 aastat ning meie teise ja kolmanda medali vahele 36 aastat, siis hetkel on selline meeldiv «kartus» ja värin hinges, et neljandat medalit ei pea enam eriti kaua ootama.